/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2009/09/21/238759t1ha4e5.jpg)
Tähtsate auhindadega pärjatud žanrikameeleon Ang Lee («Tiiger ja draakon», «Brokebacki mägi», «Ettevaatust, iha») otsustas pärast seitsme järjestikuse draama lavastamist proovida kätt komöödiaga.
Pärastlõunane Woodstock
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aluseks võttis ta kunstniku ja stsenaristi Elliot Tiberi mälestusteraamatu «Taking Woodstock», milles autor pajatab, kuidas ta 1969. aastal kuulsa kontrakultuurisündmuse Woodstocki muusikafestivali läbiviimisele kaasa aitas.
Lugu ise on järgmine: vaikse ja ontliku olemisega Elliot Tiber (Ameerika uue kooli koomiku Demetri Martini kehastuses) paneb maha helget tulevikku tõotava sisekujundaja ameti New Yorgi Greenwich Village’is ja saabub n-ö kodukülla tagasi.
Ta tuleb oma juudi immigrantidest vanematele (Henry Goodman ja Imelda Staunton) New Yorgi osariigi väiksesse linnakesse El Monacosse abiks mitte eriti hästi funktsioneeriva motelli eluolu sättima. Samal ajal aga jääb naaberlinnakeses Wallkillis toimuma pidanud Woodstocki festival oma toimumisloast ilma ja korralduskomiteel on vaja uus plats leida.
Elliot taipab, et siin on tema võimalus motelliärile elu sisse puhuda ja ehk palju muudki. Sünnib leping šokolaadipiima armastava naabrimehe Max Yasguriga (Eugene Levy), kel on läheduses 600-aakrine maalapp. Toimubki Woodstocki festival, kust mäletatakse Janis Joplinit, Jimi Hendrixit, Jefferson Airplane’i ja paljusid teisi, ja mis, tõsi-tõsi, muutis maailma.
Väikeste pisiasjade prisma
Ang Lee on aga otsustanud näidata Woodstocki festivali läbi väikeste pisiasjade prisma. Miski, mis muudab maailma konkreetsete isikute konkreetsete muutuste kaudu. Ta on korjanud kokku hunniku tüpaaže, mis ajastu vaimu hästi iseloomustavad, ning pannud nad festivali ja ka filmi heaks tööle.
Kohtame friikide eksperimentaalteatrit, Vietnami sõjas lolliks läinud naabripoissi, transvestiiti, paari geid, paari natsi jne. Kohtame väikest linnakest, mis seisab ringkaitsena toimuvale üritusele vastu.
Järgneb arengulugu sellest, kuidas need elud siis festivalisaginas muutuma hakkavad. Elliot tuleb gei-kapist välja, Ellioti puised vanemad söövad hašišikooki ja ka nende mõtlemine saab kuidagi muudetud jne. Eksperimentaalteater küll vilistatakse välja, aga siiski – lõpp hea, kõik hea.
Film on mahedate meeleoludega, kuhu on kõike justkui näpuotsaga ja õigetes kogustes doseeritud. Kuna tegu on komöödiaga, siis saab pisut nalja. Kuna tegu on retroteemaga, siis näidatakse vahepeal pilti 1960ndate lõpu stiilis poolitatud ekraanil. Kuna tegu on natuke ka psühhedeeliafilmiga, kus Elliot koos kahe friigiga LSD-d tarvitab ja kosmoses ära käib, näeb ka värvilisi kaleidoskoop-visioone ja kuuleb ansamblit Love.
Mahedates toonides
Kuid kuidagi amatöörlikult on need visioonid Ang Leel välja kukkunud. Gei-teemat on ka pisut. Elliotil tärkab armastus.
Asjad arenevad, film kulgeb, teemasid puudutakse, ühegagi neist ei minda lõpuni välja. Hoitakse balanssi. Vahepeal jõutakse küll plakatliku kitši piirile – isa ja transvestiit Vilma (Liev Schreiber) koos järvele vaatamas, promootor Michael Lang (Jonathan Groff) hobusel järgmise päeva kontserdivälja laga üle kontrollimas –, kuid kahjuks sealt üle ei minda.
Selline kergelt hägustes 1960ndate lõpu toonides pärastlõunastesse meeleoludesse sobiv filmivaatamine, kus üllataval kombel tukkuma ei jäägi.
Uus film kinolevis
«Woodstocki vallutamine»
Režissöör Ang Lee
USA 2009
Alates 18. septembrist Tallinna
kobarkinos