/nginx/o/2013/09/05/2191147t1hc5ff.jpg)
Reede hommikul sõidab Vanemuise juurest buss Mustamäele, et viia Emajõe Ateena mõtlejad Eesti filosoofia aastakonverentsile. Sündmusel, mis stardib Ülo Kaevatsi ettekandega «Scientia est potentia» ja jõuab finaali ajatu küsimusega «Mis on filosoofia?» Indrek Reilandi esituses, esineb ligi kolmkümmend tarkuse armastajat, ja mitte ainult Tartust.
Üks korraldajaist, mõtleja ja muusik Roomet Jakapi lubab, et kohaletulnuil igav ei hakka.
Mis on tänavuse konverentsi keskne teema? Peaesinejad?
Eesti filosoofiamaastik on kirju ja samas on meil ameti poolest filosoofe võrdlemisi vähe, ainult mõnikümmend. Kõik esinejad ja ettekanded on olulised. Kuna konverentsi eesmärgiks on saada ülevaade Eesti filosoofias toimuvast, siis ei ole keskse piiritleva teema formuleerimine ilmtingimata vajalik.
Mida tähendab aastakonverents siinsele mõtteilmale, mida laiemale publikule?
Filosoofia tegijad saavad testida ja tutvustada oma ideid, argumente, asjakäsitlusi, uurimusi. Saavad silmast silma suhelda erilises konverentsiõhustikus, mille juurde kuulub ka üksjagu mitteformaalset lävimist. Tudengid saavad sellest kõigest osa, jälgivad, õpivad, koguvad julgust.
Paljudest ettekannetest sünnivad varem või hiljem filosoofiaalased kirjatekstid, nii eesti- kui võõrkeelsed, mis avaldatuna mõjutavad kindlasti siinset mõtlemise kultuuri. Ka laiem publik on oodatud kuulama. Mida see publikule tähendab, ei oska mina öelda.
Eks igaüks tea ja näe ise, mida filosoofia talle annab. Võib-olla inspiratsiooni, mõnu mõtlemisest, uusi küsimusi vanadele vastustele.
Kas on nii, et analüütiline filosoofia on Eestis võrreldes kontinentaalsega kõrvalosas?
Kes teab, mida «analüütiline filosoofia» tänapäeval tähendab? Jah, see sõnapaar viitab teatud filosoofiatraditsioonile, mida pole kerge piiritleda.
Samamoodi võib öelda «kontinentaalse» kohta. Mõlemad traditsioonid on meil küllalt tugevalt esindatud, aga meie filosoofia mitmekesisust ei tahaks ega saagi taandada noile kahele mõistele.
Mitmekesisuse üle tasub rõõmustada.
Märkimisväärse osa esinejaist moodustavad teadusfilosoofid, filosoofia ajalooga tegelejad ning need, kelle töö on praktilisema filosoofia vallast. Siin on ikka igasugu värki igav ei hakka!
Tänavu on kohal ka mitu semiootikut. Kuidas filosoofia ja semiootika suhtlevad?
Kompamisi, ettevaatlikult ja uudishimulikult. Mõlemad kannavad hoolt oma identiteedi säilimise eest.
Millist tähendust võiks kanda sõnapaar «Eesti filosoofia»? Saab sellest üldse rääkida?
Oo jaa! Sellest on palju räägitud. 2000. aastal peeti Valgemetsas maha terve suveseminar teemal «Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse EESTI FILOSOOFIAST?». Ettekandetekste saab lugeda Tartu filosoofiatudengite koostatud ja toimetatud kogumikust «Tõtt-öelda» (TÜ Kirjastus 2003).
Siin on, mille üle arutleda. Kas jutt on eestikeelsest filosoofiast, eestlaste tehtud filosoofiast, Eestis tehtud filosoofiast...? Ilmne on see, et filosoofiat ja filosoofe on meil küll ja erinevaid; arutelud selle üle, kas meil üldse filosoofiat on või olla saab, ei tundu enam nii sügavamõttelised kui varem.
Räägiks pisut ka filosoofi positsioonist ühiskonnas. Kas filosoofil on mingi moraalne kohustus ühiskonnas? Kas ja kuidas võiks reageerida filosoofia ühiskonnakriisidele?
Filosoofi positsioon on enamasti selline, et ta on mõne ülikooli töötaja ja lihtsalt kodanik ei ole tal eristaatust. Ei ole ta moraalsem ega amoraalsem kui teised inimesed.
Ent kui filosoof märkab ühiskonnas toimuvas olulisi nüansse, mida teised tähele ei pane, või näeb sündmusi uue, huvitava nurga alt ja oskab oma vaateid arusaadavalt esitada , siis võiks ta sõna võtta küll.
Konverents
Eesti filosoofia aastakonverents
15.16. juunini Tallinnas TTÜ filosoofia õppetoolis (Sütiste tee 21)
Korraldajad: prof Ülo Kaevats (TTÜ) ja dr Roomet Jakapi (TÜ ja TTÜ vanemteadur)
Esinejad: Tõnu Viik, Ülo Kaevats, Roomet Jakapi, Ülo Matjus, Jüri Eintalu, Epp Annus jpt