Mis on ajalugu? Kuidas ajalugu siis ikkagi kirjutatakse?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Möödunud nädalal esitleti koos sarja «Ajalugu. Sotsiaalteadused» lõputeostega Marek Tamme (paremal) intervjuuraamatut ajaloolastega. Tammega käis sel puhul vestlemas Juhan Kreem.

FOTO: Toomas Huik

Marek Tamm küsib oma vastilmunud raamatus mõjukatelt ajaloolastelt: «Kuidas kirjutatakse ajalugu?». Nüüd peab ta ise ajaloolasele aru andma: küsitleb Juhan Kreem.

Ütled oma äsjailmunud raamatu «Kuidas kirjutatakse ajalugu?» sissejuhatuses tagasihoidlikult, et tegu ei ole moodsa ajalooteaduse panteoniga, ometi tundub mulle, et seda kogumikku saab väga edukalt kasutada teejuhina või koguni käsiraamatuna tänapäeva ajalooteadusesse. Kas sa ehk natukene kirjeldaksid alustuseks seda, mismoodi raamatusse saanud valik sündis? Kas sa omistad ka juhusele siin mingit rolli?

See on iseäralik raamat selles mõttes, et ta sündis justkui juhuslikult ja ettekavatsemata. Kümne aasta eest «Ajalugu. Sotsiaalteadused» sarja alustades võtsin sihiks varustada võimalusel kõik raamatud pikemate intervjuudega. Nüüd, kui sarja eluiga täis sai, paistis paslik tehtud intervjuud ühtede kaante vahele koondada. Nii et juhusel on raamatu sünniloos oma roll.

Kuid ajaloolased, kes raamatusse pääsesid, pole siiski juhuslikult valitud, vaid tegemist on autoritega, kelle loomingut kõrgelt hindan ja keda olen püüdnud eesti lugejatele ka vahendada.

Nii et ennekõike kõneleb see valik mu isiklikust maitsest. Kuid on ütlematagi selge, et see valik peegeldab ühtlasi tegelikke võimalusi ja vajadusi; neid ajaloolasi, kellega oleks huvitav kohtuda ja vestelda, on kordi rohkem, kui siia raamatusse sai.

Samas olen päri, et teatava ülevaate tänapäeva ajalookirjutuse arengutest ja küsimuseasetustest raamat siiski pakub, pealegi mõjukate ajaloolaste endi tõlgenduses.

Mind on pikka aega kummitanud selle raamatusarja pealkiri. Pannes need kaks sõna sellises järjekorras kõrvuti, tekib alati küsimus, kas ajalugu polegi sotsiaalteadus? Kuidas sa üldse tajud ajaloo kui distsipliini piire? Mingi identiteet ju meie erialal on?

Raamatusarja nimetus peegeldab üht selle kandvat ideed: näidata interdistsiplinaarse ajaloouurimise võimalusi. Niisiis otsisin siia ennekõike ajalooraamatuid, mis on sündinud dialoogis antropoloogia, sotsioloogia, semiootika jt sotsiaalteadustega.

Valitud nimetus «Ajalugu. Sotsiaalteadused» on aga ühtlasi silmapilgutus prantslaste ajalooajakirja Annales suunas, mis võttis endale 1994. aastal alapealkirjaks Histoire. Sciences sociales.

Minu arusaamas on kõigil teadustel, mis tegelevad inim- ja ühiskonnauuringutega, väga suur ühisosa, mistõttu rangete piiride tõmbamine tundub siin pigem igandina ajast, mil tegeleti aktiivse enesekehtestamisega. Ideaalis peaks iga ajaloolane olema ka veidike sotsioloog, antropoloog, psühholoog jne, minetamata samas talle ainuomast kutsumust: tööd mineviku jälgede kallal.

Mis aga puutub ajaloolase identiteeti, siis mina jään selle kirjeldamisega kindlasti jänni. Ennekõike on see teatud segu tavadest ja traditsioonidest, mis pole aga püsivad, vaid ajas muutuvad. Ma usun, et tänapäeva ajaloolasel on palju lihtsam leida ühist keelt kolleegidega sotsioloogia või antropoloogia osakonnast kui oma 18. sajandi ametivennaga.

Rõhutad raamatu saatesõnas Benedetto Croce mõtet, et iga ajalugu on oma kaasaja ajalugu. Kuigi ma ei vaidle vastu nõudele, et ajalookirjutusel tuleb nii või teisiti kõnetada oma kaasaega, annab seda mõtet ju ka pessimistlikult ümber sõnastada: et ajalugu on ajalik. Mis sa arvad, mis on ajalooraamatu püsimajäämise tingimused, või teisipidi, kui kiiresti aegub ajaloolase looming?

Croce lause mõte ongi ennekõike ajaloo ajalikkuse rõhutamine: piisab vaid pilgust ajalookirjutuse ajaloole, et veenduda ajaloolise teadmise pidevas teisenemises. Need küsimused, millele me minevikust vastust otsime, kipuvad ikka olema meile endale olulised küsimused.

Ent mis see ajaloouurimine siis muud ikka on kui katse möödanikku tänapäeva jaoks selgeks mõelda, mõistusega adutavaks muuta. Me sünnime siia ilma umbes nii, nagu siseneksime kinosaali poole filmi pealt. Ja kogu oma elu püüame välja uurida, millest filmi algus rääkis…

On muide huvitav, et kui hakata vaatama, millised ajaloouurimused on ajahambale kõige paremini vastu pidanud, siis on need pigem nägemuslikud ja esseistlikud raamatud, mitte kuivad ja teaberohked.

Nagu näiteks Jacob Burckhardti «Itaalia renessansikultuur» või Johan Huizinga «Keskaja sügis».

Tundub, et ajalooteaduses aegub «positiivne» faktiteave kiiremini kui intuitiivne tõlgendus…

Minu arvates kuuluvad ajaloolase loomingu hulka ka näiteks allikapublikatsioonid, mis pole küll kindlasti mingid menukid, kuid mil on seda püsivam väärtus professionaali jaoks. Ma muidugi ei fetišeeriks arhiive ja «allikaid», kuid on selge, et minevikust jäänud säilmetega ümberkäimine nõuab teatud hulka oma loomult konservatiivseid oskusi ja kannatlikkust andmete kogumisel.

Kas sa ei karda, et rõhuasetus ajalookirjutusele vähendab n-ö hea käsitööoskuse prestiiži ja me libiseme olukorda, kus meil on küll säravad teoreetilised mõtlejad ja vaheda sulega esseistid, kuid neile saavad komistuskiviks vähene «välitöö» ja nirud oskused, näiteks paleograafia või vanade keelte vallas?

On ütlematagi selge, et igasugune tõsine ajaloouurimine eeldab elementaarseid kutseoskusi, olgu selleks siis vanade keelte tundmine, dokumentide publitseerimine või arhiivipeidikutes orienteerumine.

Mulle tundub, et Eestis pole ajaloolaste seas nende oskustega veel õnneks eriti probleeme, ja sestap pole ma sellel küsimusel ka eraldi peatunud. See on n-ö põhi, millelt edasi liikuda.

Palju probleemsem näib mulle aga ajaloolaste suutlikkus oma empiirilist tööd mõtestada, dialoogi edendada, uusi küsimusi ja mõisteid sõnastada. Nii ma olengi ennekõike seda aspekti rõhutanud. Kuid see oht, millele osutad, on kindlasti olemas ja sellelegi tuleb tulevikus ilmselt üha enam tähelepanu pöörata.

Kuidas sa uute ideede retseptsiooniga Eestis rahul oled? Kui avatud on Eesti ajalooteadus? Sellest ajast kui Juhan Kahk ajakirjas Annales artikli avaldas (1973), on õige palju möödas. Milline osa eesti ajalookirjutusest sulle kõige põnevam tundub?

Ma olen Eesti ajalookirjutuse tuleviku suhtes pigem optimistlikult meelestatud.

Muutused uuel iseseisvusajal pole olnud ehk nii kiired, nagu võinuks loota, ent huvitavaid uurijaid on palju ja tuleb üha enam juurde, seda ka väljastpoolt Eestit.

Rohkem ihkaks dialoogi, nii omavahelist kui ka teiste teadusharudega. Samuti suuremat ambitsioonikust, millest kirjutas hiljuti tabavalt Pärtel Piirimäe (Sirp, 08.06), ja rahvusvahelist haaret.

Mingeid isiklikke eelistusi on aga keeruline nimetada, sest ajaloolaste ring on selleks liiga väike ja üldisemaid suundumusi raske välja tuua.

Ent ilmselt erialasest huvist tingituna on mulle kõige sümpaatsem keskaja uurijate looming, ja kuigi mu hinnang pole erapooletu, tundub siiski, et kõige huvitavamad ja uuenduslikumad tööd sünnivad praegu nende sulest.

Sari «Ajalugu. Sotsiaalteadused» on kuulutatud lõppenuks, mis sa edasi teed? Ma loodan, et kaasaegse ajalookirjutuse vahendamine eesti keelde sama jõudsalt edasi kestab ja sa selles ikka jätkuvalt kaasa lööd. Või kirjutad hoopis ise?

Üks põhjus, mis viis sarja sulgemiseni, oli kindlasti see, et kirjastamistegevus hakkas liialt pärssima kirjutamistegevust. Nii et edaspidi loodan realiseerida ennast rohkem akadeemilises töös.

Samas jään kindlasti seotuks ka kirjastamisega ja püüan mingil määral edaspidigi hea seista, et põnevad ja põhjalikud ajalooraamatud eesti lugejateni jõuaksid. Loodan, et nende sekka satub üha enam ka Eesti ajaloolaste töid.


Raamat

Marek Tamm

«Kuidas kirjutatakse ajalugu?»

Intervjuuraamat

Varrak 2007

    Tagasi üles