R, 20.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sõnaraamat jõuab igasse kooli ja veebi

Rein Veidemann
Sõnaraamat jõuab igasse kooli ja veebi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute osakonna juhataja Margit Langemets.
Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute osakonna juhataja Margit Langemets. Foto: Mihkel Maripuu

See, et  Eesti riik on toetanud eile Eesti Keele Instituudis esitletud eesti kirjakeele sõnaraamatu köidetena väljaandmist, toob avalikkuse jaoks kaasa vähemalt kaks head asja.


Esiteks saab iga kooli raamatukogu ühe kuueköitelise komplekti ning veebiversioon on uuel aastal tasuta saadaval, kinnitab üks sõnaraamatu toimetajatest, Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute osakonna juhataja Margit Langemets. Postimees uuris temalt sõnaraamatu saamisloo telgitaguseid.



Kuude köitesse koondatud sõnaraamatu koostamine algas juba 1960. aastal. Esimese köite algkäsikiri valmiski 1964. Vahepeal on vahetunud vähemalt kaks põlvkonda eesti filolooge. Kes koostajaist on olnud kõige staažikamad?


Küllap võin täie kindlusega vastata, et kõige staažikam on seletussõnaraamatu koostajatest-toimetajatest olnud filoloogiakandidaat Rudolf Karelson, kes, tulnuna instituuti 1961. aastal, oli sellega seotud 45 aastat. Ning äärepealt võinuks juhtuda, et ta olnukski see üks ja ainus inimene, kes on ligi viiskümmend aastat väldanud sõnaraamatuteo läbi teinud algusest lõpuni.



Kahjuks tahtis saatus teisiti: toona viimane, 26. vihik, mille üks peatoimetajaid ta oli, ilmus 2007. aastal – aasta pärast tema lahkumist. Ruudit, nagu me teda koduselt kutsusime, iseloomustab eredalt ka see, et ta on seletussõnaraamatu heaks tegutsenud igal mõeldaval tööetapil, tõustes sedeldajast peatoimetajaks. Arvutist hoidis ta siiski eemale.



Paarkümmend aastat sõnaraamatuga koos hinganud inimesi leidub nii vanemas kui ka nooremas sõnaraamatupõlvkonnas, kui nii võib ütelda. Omast ajast peatoimetajad Erich Raiet ja Valve Kullus (Põlma), hiljem Leidi Veskis, uuemast ajast Tiia Valdre ja Mai Tiits, tegevtoimetajana ka ma ise. Staažikaist koostajaist tooksin esile Vilma Metstaki ja Helga Laanpere.



Kas koostamispõhimõtetes on tulnud teha ka muudatusi, täiendusi?


Isegi juhul, kui sõnaraamat valmib nii pika aja jooksul nagu siinne, ei ole kombeks poole pealt muuta koostamispõhimõtteid. Iga sõnaraamatu voorus on tema ühtsus – kasutajat ei tohi eksitada uut moodi käsitlusega keset sõnaraamatut.



Vihikute ilmumise ajal arutasime toimetusega mitmel puhul, kuidas toimida näiteks vahepeal muutunud õigekirja- ja grammatikasoovitustega. Leidsime, et hoiame oma joont ega muuda oma koostamispõhimõtteid. Liiati on seletav sõnaraamat keelt kirjeldav, mitte keelekasutust suunav sõnaraamat.



Nüüd, teises, äsja köidetena ilmunud trükis, oleme õigekirja ja grammatika osas tänapäevastanud oma esitust terves ulatuses.



Ühtlustavat täiendus- ja korrastustööd oleme teinud ka sõnaartikli muudes osades, nii seletuste kui ka näidete juures. Kahe trüki vahele jäi aeg, mil kogu sõnaraamatutegu kolis üle instituudis loodud moodsasse veebipõhisesse sõnastikusüsteemi Lex, mis hõlbustas toimetamist väga suurel määral.



Sõnaraamat tugineb eesti kirjakeele kartoteegile, kus 1980ndate algul oli 3,7 miljonit sõnasedelit. Kas ja kui palju on see tänaseks kasvanud? Kui palju on sellest digiteeritud?


Kartoteegi ehk eesti kirjakeele arhiivi kogumine jätkus kuni 2000. aastani, mis ajaks keelekogu oli kasvanud 4,3 miljoni sõnasedelini. Siis käsitsi sedeldamine lõpetati, sest see ei suutnud enam võistelda andmekogumisega arvutite abil.



Digiteeritud ei ole sellest ühtainustki sedelit – see kogu jääb vanamoodsaks, kogujate sõnavalikut ja käekirju peegeldavaks sulepea ja pastapliiatsiga kirja pandud paberarhiiviks. Arvutiasjandus on arenenud sinnamaale, et tekstikorpustesse on põhimõtteliselt võimalik sisse lugeda terved tekstid või suuremad katked.



Põhjaliku üldkeele sõnaraamatu koostamisel toetutakse tänapäeva leksikograafias üsna üldlevinult umbes saja miljoni suurusele tekstikorpusele.



Eesti keele sedelarhiivile võiks tänapäeval vastata umbes 50 miljoni suurune korpus – aga üksnes juhul, kui ühtmoodi kättesaadavad oleksid kõik sõnad.



Kuidas on jaotunud proportsioonid, kui palju on hõlmatud kaasaja aja- ja ilukirjandust?


Sõnaraamatu alusmaterjal ja tsitaatidena esitatud keelenäited esindavad, nagu juba öeldud, peaasjalikult ilukirjanduskeelt, kusjuures üldjuhul möödunud, 20. sajandi kirjakeelt. Tänapäeva kirjandust on väga palju vähem, kusjuures tsitaadid pärinevad üksnes arhiivist, s.t on viimasena võidud koguda aastal 2000.



Aga oleneb ka muidugi, kust tänapäev algab – kui kaasa arvata 20. sajandi teine pool, siis on toonaste klassikute, näiteks Jaan Krossi, Mats Traadi ja paljude teiste keel sõnaraamatus täiesti olemas.



Ajakirjanduskeel, mida küll mõnevõrra on sedeldatud ka omal ajal ning millest praegu koosneb ülikooli tekstikorpus, on sõnaraamatusse jõudnud enamjaolt toimetaja enda sõnastatud lühikeste lausenäidete kaudu.



Juba esmailmumise aegu kujutati sõnaraamatu kasutajate peamise sihtrühmana ette otseselt eesti keele alal töötajaid, toimetajaid, tõlkijaid, õpetajaid, korrektoreid. Viimane elukutse on küll harulduseks muutunud. Keda veel ootaksite kasutajate ringi?


Kui vaadata toonast eessõna, siis on seal kirjas, et sõnaraamat on mõeldud «kõigile neile, kes tunnevad huvi meie sõnavara tähenduskülje vastu». Mul on tuttavaid kirjanikke, kes väidavad, et nemad seda sõnaraamatut ei kasuta, et kui, siis vaatavad pigem Saarestet, et unustatud sõnu ja sünonüüme leida või meelde tuletada.



Vast oleks õigem öelda: nad pole harjunud seda kasutama, ja ega see polegi kerge. Nüüd, mil ta on ilmunud ühtse raamatuna, on see ehk neilegi hõlpsam.



Seletav sõnaraamat aitab meelde tuletada unustamise veere peal olevaid tähendusi, nagu ka sõnu. Võrgu kaudu ootame kasutama veelgi laiemat seltskonda, kel püsivust keele üle mõelda.



Sõnaraamatu hind, arvestades eriti praegust masu, on üpris soolane, nii kahe tuhande krooni ringis. Kas oleks võimalik seda osta ka näiteks järelmaksuga – arvestades, et tegemist on tõelise püsiväärtusega?


Masu ajal näib koguhind tõesti soolane. Samas, kui arvutada see jagunema kuue paksu köite vahel, siis, teades, kui palju meil raamatud poes maksavad, pole hind sugugi kallis, eriti Ateena raamatupoest ostes  – 1700 krooni. Minu teada raamatupoed järelmaksuga müümist ei harrasta.



Kas on kavas sõnaraamatut välja anda ka veebis?


Sõnaraamat avaneb veebikasutajale järgmisel, 2010. aastal, ja tasuta. See on, tuleb tunnistada, maailmapraktikas üsna harukordne – tavaliselt, kui üldse, antakse vabalt kasutada sõnaraamatu vanem versioon või lubatakse toredasse sõnaraamatusse üksnes isu tekitavat pilku heita. Eestis on sõnaraamatu köidetena väljaandmist toetanud haridus- ja teadusministeerium, mis toob avalikkuse jaoks kaasa vähemalt kaks head asja: iga kooli raamatukogu saab ühe kuueköitelise komplekti ning veebiversioon on uuel aastal tasuta saadaval.



Muide, masust juttu tehes, kuidas toimub sõnaraamatu pidev täiendamine, sest «masugi» vajaks ju seletamist? Kas hakkavad ilmuma lisavihikud, -köited

?



Mõnes mõttes on see raamat nüüd lõplikult valmis. Uusi sõnu kogume loomulikult juurde pidevalt, aga need ilmuvad tulevikus juba järgmises, üheköitelises sõnaraamatus, mitte selle sõnaraamatu lisana. Üheköitelise seletava sõnaraamatuga, mida uuendatakse 5–7 aasta tagant, on paljud teised keeled juba ammu tuttavad.



Mis «masusse» puutub, siis see on uute sõnade andmebaasis olemas, seletusega «majandussurutise lühendnimetus». Toimetaja on esialgu märgistanud selle kui naljatleva sõna, millele hiljem on lisatud märkus «ei tea, kas ongi naljatlev enam?»



Ühesõnaga, sõna on meil n-ö ootelehel, et selgitada, kas praeguse aktiivse pruukimise järel ta keeles kinnistub või mitte, aga selleks on vaja aega. Uute sõnade ja tähenduste loendist selle sõnaraamatu lõpus näeb, mis viimase aja sõnad on raamatusse juba pääsenud – muu hulgas on sisse võetud näiteks kaks aastat tagasi sündinud «pronksiöö» ja «pronkssõdur».



Mida teile endale on tähendanud töö selle sõnaraamatuga ning selle valmimine?


Olen juba ütelnud, et oma keele seletav sõnaraamat kuulub kindlasti keele kolme vaala hulka koos grammatika ja esindusliku tekstide koguga. Et see on teatava küpsuse, iseolemise väljendaja. Umbes nagu saadakse täiskasvanuks.



Soome-ugri keelte näitel on ka üheselt näha, kuidas see korreleerub omariiklusega: oma keele sõnaraamat on soomlastel, ungarlastel ja eestlastel. Sellise tähtteose valmimise juures olla ning kõike seda aduda on suur õnn.

Märksõnad
Tagasi üles