Lii Unt: ego masseerimisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeva hommikul tüürin mööda Varanasi kitsaid tänavaid lehmade ja palverändurite vahelt läbi Sunday Pioneeri ostma. Pean kiirustama, sest leht müüakse kiiresti läbi.
Seal ilmub muu hulgas Moskva India õppekeskuse juhataja Tatiana Shaumiani kolumn, alati ühest ja samast: kuidas Clinton masseeris Jeltsini ego, kuni see Ida-Euroopa vabaks lasi ja USA seejärel Venemaa reetis, taganedes kõigist kokkulepetest.
Ostan lehte, sest iganädalane Balti riikide mainimine suurte jõudude liikumisega seoses masseerib minu ego. India poolt vaadates on maailmakaardil USA, India, Hiina, islamimaad. Euroopa on koht, kust ostetakse kotte ja kingi.
Baltimaad on endiselt orbiidil nagu ilus naine, kelle pärast reedetakse ja kes lisaks ilule on ka ütlemata tubli, töökas, kohusetundlik, paindlik, kuulekas, alandlik. Nagu hindu naine. Loomulikult tahaks ka India endale selliseid osariike, ent siin tarvitseb lennufirmal vaid paar töötajat koondada, kui firma piloodid jäävad korraga haigeks ja lennuliiklus katkeb nädalaks, põhjustades finantspealinnas Mumbais korraliku segaduse.
Eestlasena aiman, et pr Shaumian ei kirjuta oma karjuvate pealkirjadega («Obama’s dead words» – «Obama surnud sõnad») kolumne mitte ainult nostalgiast. Praegu masseeritakse India ego. Filmist «Rentslimiljonär» jääb kõlama lause: India on praegu maailma keskmes ja mina olen keskme keskmes. Sageli kajastuvad majandusuudised filmitööstuses.
Ego masseerimine on mõnus, eks eestlasedki mäletavad seda. Eriti kui selle käigus tärkavad suured säravad ostukeskused nagu seened pärast vihma. Kui autod muutuvad aina vägevamaks. Meie areng on nii kiire, et kogu maailm jälgib hinge kinni pidades ja aplodeerib.
Ma näen seda stsenaariumi igal sammul. Ma näen seda juba teist korda. Iga päev pean tegema valiku, kas osta toit oma tänava tillukesest pudupoest, kus suhkru seest võib leida sipelgaid ja poodnik on nii tundeline, et ei vasta su terele, kui sa pole talt kaks nädalat midagi ostnud, või uhiuuest supermarketist, kus suhkrupakil on kiri: seda toodet pole puutunud inimkäed. Pean valima, kas panna selga sari või progressiivsele inimesele kohustuslikud teksad, mis on kuumas kliimas kohutavalt ebamugavad.
Aga kui vajan hambaravi, siis ei teki kahtlust, kas kükitada kõnniteesillutisel hambaid paikava tohtri ette maha või külastada USAs õppinud moodsa tehnikaga dentisti, kus valguskõvastuv plomm maksab 500 ruupiat (u 130 krooni).
Jai ho! Ehkki minust on saanud tarbimisühiskonna veendunud vastane, naudin siiski olukorda, et egode masseerimise käigus on piirid avanenud ja ma elan jõuka välismaalasena, kes võib endale lubada linna kalleimat hambaarsti.
Lii Unt on ajakirjanik, kes õpib praegu
Banaras Hindu Universitys india klassikalist muusikat.