/nginx/o/2013/09/05/2199927t1h1cf6.jpg)
Pühapäeval avatava 21. Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali eel on õhus küsimus kas Andrei Nekrassov, kelle julged filmid Londonis mürgitatud endisest KGB-spioonist Aleksander Litvinenkost on ärritanud Kremlit, tuleb Pärnusse või mitte?
Peamiselt Londonis tegutsev filmitegija, kes tunnistas jaanuaris ajalehele The Times, et on mures oma julgeoleku pärast, on andnud lubaduse osaleda festivali üriis. Festivali juht Mark Soosaar on üritanud temaga viimastel päevadel üksikasju täpsustada, kuid tulemusteta. Sündmustest ta siiski ette ei rutta. «Kui su elu võib olla ohus, ongi mõistlik osa asju saladuses hoida,» mõistab Soosaar.
Vaatamata sellele, kas Nekrassov tuleb või mitte, on
neljapäeval kavas tema film «Minu sõber Saa. Mõrv vene moodi» intiimne portree kireva elukäiguga mehest, kellega Nekrassov tutvus juba 1990ndate lõpus, kui tegi filmi Teteenia sõja mõjust laste saatusele.
Hollywood jookseb tormi
BBC jaoks valminud linateos on üles võetud mitme aasta vältel ja kujunenuks ilmselt teistsuguseks, kui 2006. aasta lõpus poleks Litvinenkot Londonis mürgitatud, mis tõi kaasa aeglase ja piinarikka surma. Viimases süüdistas 43-aastane Kremli kriitik Putinit. Venemaa kohta ütleb ta filmis nii: «Varem olid kommunistid ja kurjategijad, nüüd on ainult kurjategijad.»
Muide, Litvinenko saatus, mille põhjal on juba vändatud mitu dokumentaalfilmi (Nekrassovilt pärineb ka «Vastuhakk: Litvinenko juhtum», mis on valminud pärast «Minu sõber Saat») ja kirjutatud raamatuid, on pannud kihama ka Hollywoodi.
Briti ajakirjanduse andmetel kavatsevad koguni kaks stuudiot selle peagi mängufilmiks teha, kolmas plaanivat aga spioonitrillerit, mis põhineks Litvinenko enese raamatul, kus väidetakse, et 1999. aastal Moskvas 300 inimese hukkumise põhjustanud pommiplahvatusi ei organiseerinud mitte teteenid, vaid riiklik julgeolekuteenistus.
Poliitilise doki aeg
«Minu sõber Saa. Mõrv vene moodi» pole tänavuse Pärnu filmifestivali kontekstis sugugi erandlik. Poliitilise alatooniga tuleb kogu festival, sest terve rida filme käsitleb seda, kuidas kultuurilised kokkupõrked ja poliitilised konfliktid, aga ka poliitika kõige laiemas mõttes pillutavad inimesi ja mõjutavad nende saatust.
«Lihtsalt, maailmas on hakatud tegema üha paremaid filme, mis seda käsitlevad ei saa meiegi tegeleda ainult amanismiga Siberi taigas või Kihnu rahvalauludega,» selgitab Soosaar.
«Vältisime teemat seni, kuni tegemist oli otsesõnalisuse või lihtsalt propagandaga. Enam pole põhjust üha enam on teoseid, mis näevad poliitika sees inimest ennast, registreerivad tema käitumist kogu selles poliitilises keerises, mis meid ümbritseb.»
Michael Moore'i stiil («9/11 Fahrenheiti»), näiteks, pole Soosaare väitel Pärnu festivali jaoks, sest see söödab vaatajale ette, või täpsemalt, surub peale juba valmis tõdesid. «Meie eelistame lähenemist, mille puhul vaatajal tuleb ise järeldused teha.»
Teisalt, nagu väljendub Soosaar, mõjutab Pärnu festivali programmi poliitilisemat alatooni seegi, et suur poliitika määrab üha enam ka Eesti elu kulgu, alates sellest, et meie sõdurid teenivad aega Afganistanis ja Iraagis ning lõpetades aprillisündmustega Tallinnas.
«Oleme sunnitud võtma selgeid poliitilisi seisukohti, kelle, või täpsemalt, mille poolt või vastu me oleme. Filmitegijad aitavad meil seda maailma mõtestada, et langetada õigeid otsuseid.»
Mõistagi on kõne all igavesed pingekolded Teteenia («Varje kogudes», «Kolm seltsimeest», «Beslan õigus elada») ja Iisrael («Esimene rahu õppetund», «Galil kool ilma vaheseinteta» sellest, kuidas ühes klassiruumis õpetatakse kahes eri keeles korraga juudi ja palestiina lapsi), aga ka Valgevene («Valgevene õppetunnid»), Iraak («Miin ja maal») või Afganistan («Õnne vaenlased»).
Intrigeeriv film saabub festivalile ookeani tagant. «Pühad sõdalased», autoreiks venelannad Marianna Jarovskaja ja Olesja Bondareva, näitab vaimustunult, kuidas vene vaimulikud, ja mitte ainult õigeusu esindajad, õigustavad, mõõk ühes ja piibel teises käes, Venemaa «pühasid sõdasid», toimugu need siis Teteenias või mujal.
«Ehkki tegemist on propagandaga, vähemalt esimese mulje järgi, tegime sellele erandi, sest film on kunstiliselt väga veenev. Võimalik on ka, et lavastajad on tahtnud autoripositsiooni nimme kaotada nii, et propagandistlik toon võimenduks ja absurdiks muutuks. Usun, et Eesti inimene on küps vaatama ja otsustama ka sellise filmi üle,» väidab Soosaar.
Intriigi lisab see, et «Pühad sõdalased» tuleb näitamisele samal seansil, mis «Minu sõber Saagi» et kumbki pool oleks esindatud.
Festival ratastel
Programmist pole kusagile kadunud ka põliskultuuride jäädvustused ja erinevaid elustiile kujutavad teosed, portreed ning filmid lastest ja lastele, eraldi programmid on ka uute Eesti ja kunstifilmide jaoks.
Uuendusena näidatakse pärast põhiprogrammi lõppu, 15.21. juulini spetsiaalset valikkava «Juudi rahvas eile, täna ja homme» kokku ligemale 30 teost.
Lisaks tudengifilmid otimaalt ja Poolast. 22.29. juulini toimub festival aga ratastel, festivali hitte näidatakse Manijal, Haapsalus, Rakveres, Heimtalis ja Viljandis.
Loodetavasti leiab ka Pärnu linnavalitsus lõpuks aega, et festivali külalisi piduliku vastuvõtuga austada, nii nagu see kunagi tavaks oli ühtlasi võiks see olla tunnismärk sellestki, et linn on 21 aastat tagasi Lennart Mere asutatud rahvusvahelise festivali üle jätkuvasti uhke ja teeb kõik, et see ka pärast Chaplini keskuse müüki Pärnus edasi toimuks.
Filmidest tänavamuusikani välja
Aeg ja koht: 8.21. juulini Pärnus Vanalinna põhikoolis ja Chaplini keskuses, 22.29. juulini Manijal, Haapsalus, Rakveres, Heimtalis ja Viljandis, 8.14. juulini ETVs
Piletid: 10 krooni, kuni 16-aastased tasuta
Meistriklass: 16.20. juulini, õpetavad Mark Soosaar ja Mati Põldre, osavõtumaks 300 krooni
Tänavamuusikute konkurss: 8.14. juulini Nikolai tänaval, lõppkontsert 14. juulil Chaplini keskuse terrassil. Auhinnad 7500/5000/3000 krooni. Osavõtjad on teretulnud!
Kava ja info www.chaplin.ee.