Eesti kaunitar debüteeris kuulsas Carnegie Hallis

Lõplikuks läbilöömiseks muusikalimaailmas tuleb Kristi Roosimaal (26) lisaks heale väljanägemisele ning Ameerika Muusikali- ja Draamaakadeemiast omandatud diplomile veel lihvida oma tantsuoskusi. Seda teebki ta eelmisest sügisest Broadway Tantsukoolis. Foto: Erakogu

Varsti pärast juuraõpingute lõpetamist Tartu Ülikooli õigusinstituudis otsustas Kristi Roosmaa teha elus kannapöörde ning astuda mainekasse Ameerika Muusikali- ja Draamaakadeemiasse. Neiu teest muusikaliartistiks ja modelliks annab ülevaate Priit Pullerits.

Igasse neljapäeva peab mahtuma üks ja sama rituaal. Rituaal, mille Kristi Roosmaa läbib kollane marker näpus.

Nii nagu enamik New Yorgi 200 000 näitlejat, lauljat ja tantsijat, ostab temagi kioskist Backstage’i, Ameerika idaranniku suurima näitlejate ajalehe. Seda täidavad lehekülgede kaupa kuulutused konkurssidest – inglise keeles audition’itest –, kuhu artistid sadade viisi end näitama tõttavad.

Backstage’is paslike konkursside allajoonimine on rituaal, mille New Yorgi loomeinimeste hiigelarmeest vaid kaheksa protsenti vahele võib jätta. Neil on vedanud: neil on alaline töö.

Roosmaa, kes kuu aega tagasi sai 26-aastaseks, on sinnapoole teel. Mis sest, et alles neli aastat tagasi oli ta tavaline Tartu Ülikooli õigusinstituudi juuratudeng, kes külastas vanglaid nii siin- kui sealpool Soome lahte, et kirjutada lõputöö kahe riigi kinnipidamisasutuste kohta.

Ihaldatud lava

Aga siis, juristidiplom taskus, tegi ta elus kannapöörde. Loobus kindlast ja magusast leivast, mida äsjaomandatud amet pakkunuks, ning alustas taas nullist. See-eest alal, kuhu hing oli teda juba ammu kutsunud.

Roosmaa otsustas õppida muusikaliartistiks. Ja seda Ameerikas, kus muusikalikultuur on maailma tugevaim, ning liiati New Yorgis, kus konkurents muusikalitööstuses on ekstra halastamatu.

Selleks, et Broadwayl, maailma muusikalide peatänaval, algaja artistina löögile pääseda, tulebki neljapäeva hommikuti süüvida Backstage’i sadadesse kuulutustesse. Kõik need otsast lõpuni läbi lugeda, et ükski võimalus kahe silma vahele ei jääks.

Nende kuulutuste seas vedas Roosmaa kollase markeriga joone peale teatele, kus Pacific Opera Company kuulutas välja konkursi otsimaks artiste kontserdile Carnegie Hallis.

1890. aastal valminud renessanss stiilis Carnegie Hall New Yorgi südames on maailma tuntumaid kontserdimaju. Need, kes selle lavale pääsenud, võivad kirjutada oma muusiku CVsse punkti, mis annab edasistel konkurssidel teiste ees hiiglasliku eelise.

Roosmaa otsustas proovida.

Rasked rahaotsingud

Õpingud Ameerika Muusikali- ja Draamaakadeemias olid andnud talle parajalt enesekindlust. Roosmaa võttis õppetööd seesuguse pühendumisega, et kaastudengid kutsusid teda tagaselja Proovihulluks, Rehearsal Nazi’ks. Ta muudkui harjutas, harjutas ja harjutas. «Olin paras nohik,» tunnistab ta.

Selleks oli ka põhjust. Sest esiteks, nagu Roosmaa kinnitab, oli muusikaliartistiks saamine tema unistus juba plikapõlvest – tillukese tüdrukuna vahtis ta väsimatult, nädalas mitu korda, kaht videokassetti, «Helisev muusika» ja «Minu veetlev leedi», ning laulis kaasa. Ja teiseks, nagu elu näitas, osutus akadeemiasse pääsemine neetult raskeks. Üksvahe tundus, et lausa võimatuks.

Juuraõpingute lõpusirgel, kui muusikaliakadeemia oli Roosmaa mitme tuhande kandideerija seast ühe vähesena välja valinud, tuli leida raha õppemaksu tasumiseks. See oli aastas 18 000 dollarit, üle 200 000 krooni. Lisaks New Yorgi röövellikud elamiskulud.

Kolmesajast kirjast, mille Roosmaa raha hankimiseks üle Eesti laiali saatis, tuli vastus vaid mõnele, ja needki eitavad. Üksnes Pärnumaa Kultuurkapital ja Pärnu linnavalitsus soostusid toetama. Kuid nende abist jagunuks vaid mõne kuu üüri tasumiseks.

Nii ei jäänud Roosmaal muud üle, kui asuda googeldama: otsima internetist väliseestlaste toetust. Mõned aitasidki, aga ikkagi jäi kõvasti vajaka.

Õppemaksu tasumise kuupäev koputas juba uksele, kui ühtäkki – päeval, mil Roosmaa õppis ülikooli lõpueksamiks avalikus õiguses – tuli mobiilile kõne Ameerika Ühendriikidest. Mees teisel pool toru teatas, et annab talle puudujääva summa.

Kindlad märgid

Kui Roosmaa hiljem mehelt uuris, miks ta seda tegi, vastas too, et näeb Roosmaas iseennast. Nimelt oli temagi läinud noorena Eestist Ameerikasse teist kõrgharidust omandama.

«Sellele inimesele jään kogu eluks tänulikuks,» lausub Roosmaa. (See on saladus, kes too mees on.)

Just see raskuste ahel, mis Roosmaal tuli unelmatemaailma jõudmiseks murda, sundis teda koolis võtma õpinguist kõik, mis võtta annab. «Ma tohutult nautisin õppimist,» sõnab ta. «See oli ju mu unistuse täitumine.»

Kaheaastase programmi läbis ta pooleteise aastaga.

Mõistagi õppis ta akadeemias sedagi, kuidas audition’itel käituda: alates sellest, mismoodi otsustajate ette astuda, ning lõpetades sellega, millist energiat endast kiirata. Nõnda polnud tal isegi närv püsti, kui ta Carnegie Halli konkursile läks.

Pealekauba, kuna konkurents on üüratu, ei tohi eales hinge võtta, kui pärast 16 kohustusliku takti ettelaulmist otsustajad lihtsalt ütlevad: «Thank you!» – üsna kindel märk, et nad pole sinust huvitatud. Massilised äraütlemised käivad selle tööga paratamatult kaasas.

Aga sedapuhku tahtsid hindajad Roosmaalt rohkemat. Nad palusid tal esitada veel teisegi laulu. Kindel märk, et nad on temast huvitatud.

Nii oligi: järgmise nädala alguseks sai ta kutse proovi.

Tõsi, kutse iseenesest ei garanteeri midagi. Roosmaa oli varemgi läbinud edukalt kümne konkursi sõela, kuid hilisema töö käigus ilmnes, et kavandatav muusikal või muu projekt tuleb finantsraskuste tõttu peatada või edasi lükata.

«Kas ma tõesti esinen Carnegie Hallis?» mäletab Roosmaa oma tundeid. «Kui midagi väga head juhtub, on vahel raske uskuda, kas tõesti. Konkurents sinna on ikka metsik.»

Jah, ta esines küll. Ja kuidas veel – soololauluga. Looga «Popular» Tony auhinnaga pärjatud muusikalist «Wicked». Peale tema oli vaid üks esineja, kes sai samuti soolot laulda.

Edasise edu võti

Sellest sügisest, mil ootavad ees filmivõtted ja esinemine telekompanii PBS programmis, jätkab Roosmaa, vaba ja vallaline, mullu alustatud õpinguid Broadway Tantsukoolis. Selleks, et jõuda väheste pidevalt töötavate artistide sekka, tuleb peale laulmise ja näitlemise osata ka ideaalselt tantsida.

«Täielik atleedi elu – tantsid päevad läbi,» nendib ta. Ja lisab: «Praegu tahan treenida, treenida ja treenida, et saada paremaks.»

Aga just niiviisi maailma suurtele lavadele pääsebki. Legend räägib, et kui klaverivirtuoos Arthur Rubinsteinilt oli New Yorgis keegi tundmatu tänaval küsinud, et vabandage härra, kuidas leida tee Carnegie Halli, oli ta vastanud: «Tuleb harjutada, harjutada ja harjutada.»

Kas teate?

• Kristi Roosmaa (161 cm, 50 kg)

• Lõpetanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 1999

• Lõpetanud Tartu Ülikooli õigusinstituudi 2003

• Lõpetanud Ameerika Muusikali- ja Draamaakadeemia New Yorgis 2005

• Jätkab õpinguid New Yorgis Broadway Tantsukoolis

• Lisaks sooloesinemisele Carnegie Hallis astunud koos pianist Tian Jiangiga üles Celebrity Cruise Line’il, teinud oma show’d New Yorgi kabareeteatris Don’t Tell Mama, mänginud filmides, laulnud esimesena sisse kuulsa helilooja Philip Springeri (jõululaulu «Santa Baby» autor) laulu «Thief In The Night», töötanud Stuart Weitzmani kingamodellina jne.

• Kodulehekülg kristiroosmaa.com