Eelmise sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel kujunenud (Heidegger, Jaspers, Barth, Unamuno jt) ja sajandi keskel kulmineerunud (Sartre, Camus) eksistentsialismil on pikk ja sisukas eellugu, nagu sel on ka tänasesse ulatuv pikk ja hargnev slepp.
Viimane tähendab seda, et kui mõni seni omaenda objektide väljal toimiv mõttesüsteem kandub üle inimese, ühiskonna, kultuuri kogemuseelsele struktuurile või liigendusele ehk Heideggeri sõnul eksistentsiaalidele ning olemismõistmisele, siis on põhjust seda iseloomustada kui eksistentsialistlikku.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Põhjanaabrid soomlased viljelevad nii eksistentsiaalset esteetikat (Arto Haapala) kui ka eksistentsialistlikku semiootikat (Eero Tarasti).
Tarasti raamatu «Arvot ja merkit» (2004) arvustuses möönab ta kolleeg, samuti semiootik ja eesti keeleski 2001 ilmunud semiootilise romaani «Paiga hing» (teadaolevalt ainus romaan maailmas, mille tegelaste seas esineb Juri Lotman) autor Henri Broms, et soome semiootikud on «selles vallas omapärased, otsides semiootikast igaveste väärtuste lahendusi küsimusele «Mis on olemasolemine?»» (Synteesi, 2004, nr 4, lk 103).
«Hirm ja segadus», kuigi alapealkirjas viitega Juri Lotmani pärisalale, kultuurisemiootikale, milles ta on olnud nii teerajaja kui ka koolkonna looja, toob esile just kultuuri eksistentsiaalsed (juhuse ja seaduspärasuse, kaose ja korra, teadvustatu ja teadvustamatu, valiku, transtsendentsuse, hirmu, hüsteeria jms) aspektid.
Ava(sta)ja Lotman
Õieti nende semantilised avaldised. Vaikimisi näib sellele osutavat ka raamatu koostaja Mihhail Lotman, nähes sümptomaatilise pealkirjaga («Hirm ja segadus: irratsionaalse semioosi poole») järelsõnas oma isa kahes loomingulises kriisis sündinud tekste kui taotlust tabada semiootiliste protsesside immanentseid seaduspärasusi, mis nii või teisiti viivad kokkupuutesse transtsendentse ja irratsionaalsega.
Tuleb nõustuda kommentaatoriga, et «avava teadlasena» on Juri Lotman olnud irratsionaalse semioosi analüüsiski avastaja: irratsionaalsuse (ja ühtlasi sellega kaasneva hirmu) allikad ei pruugi asuda mõistuse puudulikkuses, vaid, paradoksaalsel kombel, mõistuse areng ise sünnitab irratsionaalsust. Progressi kaasnähe on määramatuse ja haavatavuse kasv.
Lotman jõuab selle tõdemuseni, harutades ühelt poolt lahti renessansi ja valgustuse müüte (rehabiliteerides ühtlasi keskaja «pimeduse» süüdistusest) (artiklid «Lomonossovi «Iiobist valitud oodist», «Nõiajaht. Hirmusemiootika»), teiselt poolt käsitledes teaduse ja tehnika revolutsiooni kulturoloogilisi probleeme («Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem»).
Lotmani sõnum on, et iga uus tegelikkus kasvatab prognoosimatust, mis loob omaenda märgisüsteemidest koosneva ja neist jõudu (vihkamist, sallimatust, fanatismi) ammutava hirmusemioosi. Lotman ei piirdu üksnes seletamise ja näitlikustamisega. Ta on humanist-õpetlane par excellence, lõpetades tavaliselt oma artiklid kaasaega suunatud moraaliga.
Hirmu semiootika ütleb meile läbi Lotmani suu, et meie võimuses on mõista seoseid ja modelleerida nende najal tulevikku, aga ei saa välistada juhuslikkust kui kaose elementi.
Selleks et minimeerida ekslikke või koguni katastroofideni juhtivaid valikuid, tuleb Lotmani meelest ajaloolastel mitte «piirduda üksnes sündmuste väljakujunenud ja retrospektiivselt kanoniseeritud palge tundmaõppimisega, vaid uurida tuleb ka potentsiaalselt võimalikke teid, mis jäid realiseerimata» (lk 29).
Lugedes nii seda kui ka näiteks «häbi» mõiste semiootikat tänase ühiskonnaelu taustal, taban end ahastamas kirjaoskamatuse üle, mis valitseb eesti poliitikas.
Struktuur ja tähendus
Lotmani uurimismeetodi viljakus ja töökindlus (kui soovitakse: teaduslikkus) tuleneb ühest alusmõistest «struktuur», mida ta arendab otsekui helilooja teemat sümfooniaks komponeerides.
Tabada struktuuri eri kihistusi, uurida selle osiste omavahelisi suhteid (opositsioonipaare) see on tähenduse mõistmise tee. Teose lisana esitatud kaks Lotmani artiklit «Juhuslike tegurite osast kirjanduslikus evolutsioonis» ja «Jumala tahe või hasartmäng?» kinnitavad, et ka hirmu ja segaduse semiootika on ennekõike strukturaalne.
Struktuur on võimalikkuse üleminek tekstiks, mis toob aga iseenesest kaasa juhuslikkuse momendi (lk 98). Tsenter (kindlalt korrastatud, normeeritud) struktuur loob enesele perifeeria, millest saab anomaalsete «juhuslike tekstide aktiivne tekkeala» (lk 101). Kuid «tektooniliseks võivad osutuda ka struktuursed tsentrid» (lk 103), ajalugu ise on «mitmekihiline ja keerukalt hierarhiline struktuur» (lk 104), väidab Lotman.
Enamgi veel, inspireerituna Ilya Prigoginei käsitlusest kaosest kosmose allikana tõdeb Lotman, et ka selles, mis jääb väljapoole antud semiosfääri, võib esineda struktuurseid vorme (lk 102), «ajaloo liikumisse on kätketud struktuurne mudel», nii nagu keelemudel on kätketud väljaütlemata tekstides, vajades keele struktuuri seisukohast midagi täiesti juhuslikku kõnelejat (lk 103).
Siin jõuabki Lotman eksistentsiaalse transtsendentsuse kui «sealpool piiri» tähendust omava printsiibi tunnistamiseni.
Ehk teisisõnu ja selles on Eesti geeniuse Juri Lotmani optimism: meil on lootust, kuni mõistame absoluutset võimalikkust, mille suhtes iga tegelikkus on vaid juhus.
Raamat
Juri Lotman
«Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast»
Koostanud ja järelsõna kirjutanud Mihhail Lotman
Varrak 2007