Skvotterina lambipoes

Meeleolusid lambipoest: «Twilight Zone 5: Lost & Found» (2000).

FOTO: Mihkel Kleis

Mihkel Kleisi näitus «Commedia dell’Arte» on üks väga isevärki näitus või nähtus. Raske on öelda, milline on tavaline näitus, aga kindlasti mitte selline. See kooslus on nähtus, mis mõjub tõeliselt alterniivsena hetkel, mil kunstipublik on ilmselt sageli tabanud end mõttelt, et kõik uus on nagunii ammu enne meid ära tehtud.

Alustades galeriist, mis sirutab oma peenikesi, ent jõulisi haarmeid nii ootamatus (lambi – toim) kohas, nagu seda on lambipood. Kaupluseuksest galeriisse sisenedes jääbki mulje, nagu oleks see mingi kavala ja jõulise skvotterina kallisse lambipoodi sisse imbunud, et seal kanda kinnitada ja järjest jõulisemalt kombitsaid sirutada.

Suured aknad, piiramatus koguses valgust ja asukoht otse südalinnas – mida üks galerii veel eksistentsiks vajab? Palju tühja seinapinda?

Bändimehe värk

Mihkli näitusel saab selgeks, et see viimane tingimus pole tingimata vajalik. On maale, mida peab distantsilt vaatlema, ja on maale, millele võib vabalt vaataja nina sisse torgata (isegi peab). See on ehtne bändimehe näitus: žanriks trash-barokk või barokk-trash.

Mina tean Mihklit ikka rohkem bändimehe kui kunstnikuna, kuigi ta on šokeerivalt palju näitusi teinud ja neil osalenud. Näituseruumi sisenedes ja Mihkli pilte silmates meenub paratamatult algaegade Luarvik Luarvik. Mäletan, kuidas Mihkel ja Andres Lõo toona rääkisid, kuidas nad vana lintmaki abil ise kassettidele Luarvikuid lindistasid. Kui üks kassetipartii müüdud sai, tegid kohe uue. Muusika ise oli hea ja elus, parimas mõttes süüdimatu. Umbes nii see käis.

Miks ma sellest näitusekontekstis räägin? Aga sellepärast, et Mihkli pildid kõnelevad minu meelest sama keelt. Selleks, et maalida, pole vaja hiiglaslikku katuseakende ja lubivalgete seintega ateljeed, raame, lõuendeid ja muid profiagregaate.

Alati võib leida tükikese soome pappi, ja mõni mure, kui see natuke kõver või kiivas peaks olema... ja leidlik inimene leiab veel igasuguseid toredaid tähekesekujulisi kleepekaid ja muid jaburaid asju, mida rõõmsalt oma kasuks tööle rakendada.

Sel näitusel on nii sisus kui vormis lõbusat süüdimatust, mille kõrvale niriseb ootamatute kohtade pealt ka mingi õõv või sügavus. Vaataja asi on välise pinna alt sügavam sisu leida ja ära tunda.

Nihkes retuusid

Tuttavad popkultuuritegelased ilmuvad me ette rohkem või vähem nihestatud ja kohati lausa õõvastaval kujul. Kui ütlen, et see näitus imeb, siis siinkohal on see väga positiivne hinnang. See oleks kui halb unenägu, keset päeva lambipoes, kümnete tuttavalt ja turvaliselt säravate disainlampide kiuste. See näitus mõjub nii vingelt paljus just tänu keskkonnavalikule. Näitus õilistab lambipoodi ja valguskunst õilistab trash-barokseid maale.

Siis veel see, et ükski kaasaegne kunstinäitus ei saa läbi videokunstita. Kohviklikus tagakambris troonib muusikutaies, kus kunstnik klaveril Vivaldi aastaaegu mängib. Kõik on liiga korras ja korralik, et olla Mihkel Kleis. Kuskil peab mingi nihe olema!

Mina leian seljaga vaatajate poole istuva Kleisi jalast erksinised naiste retuusid ja vaatan tükk aega pingsalt: on see ikka tema? Või mingi androgüünne naine hoopis? Uurin, kas mees ja tema küljes olevad jalad kuuluvad tõepoolest kokku... või on see montaaž.

Vot ei oska öelda, kui mõni muusik seda tööd vaatama-kuulama satuks, võib-olla leiaks ta taiese küljest hoopis peenema nihestatuse...

Üks lapsepõlve seksuaalkogemusi ja kadunud ajastut paljastav taies on ka, väiksel ekraanil.


Näitus

Mihkel Kleis

«Commedia dell’Arte»

31. juulini Galeriis 008

Tagasi üles