Lahe õpik maffia toimimisest

Raamat Misha Glenny «Maailma maffia» Pegasus, 2009 14 lk Foto: Pm

Andres Anvelt leiab, et Misha Glenny «Maailma maffia» võtab hästi kokku ajastu, mis on viinud maailmamajanduse praeguse kriisini, kust riigid erinevate jõupingutustega meeleheitlikult välja rabeleda püüavad.

Julgen teda edaspidi Mishaks kutsuda, kuna see oli ta nõudmine, kui me temaga õdusas Tallinna Uuslinna kohvikus suve algul kokku saime...

Kohati ehmatavalt realistlik ja dokumentaalne, kuid samas serveerituna koos kirjaniku isiklike kogemuste ja olukirjeldustega annab ta isegi organiseeritud kuritegevuse tegemiste ja olemistega mitte kursis olevale lugejale teadmise, et ka tavainimeste igapäev sõltub ja ristub pidevalt elu varjatud pahupoolega.

Sellega, mida me ajakirjanduses romantiliselt «maffiaks» nimetame.

Lahe ja kerge lugemine, milles Misha kogetu mahlaselt edasi antud, võiks tegelikult olla ka teadmist väärt õpikuks nii majandus-, õigus- kui ka politoloogiatudengitele.

Mida ta siis õpetab? Kõigepealt äratundmist ja arusaamist. Organiseeritud kuritegevus ei ole mitte nähtus omaette, mis meid kui heaolu tavatarbijaid igapäevaelus kuidagi ei puuduta, vaid midagi, mis meid kõikjal saadab – tänaval, poes, pangas...

Ühtepidi laseb see meil küll rahulolevalt hingata, kuid täpselt niipalju, et elu õnnelikuna tunduks. Kõik selleks, et õigel ajal ja kohas meile oma järjekordset «teenust» pakkuda. Tegutsedes märkamatult, naeratama panevalt ja heasoovlikult, on kurjade jõudude peamine eesmärk inimeste õhukesest rahakotist järjekordne kroon globaalse organiseeritud kuritegevuse ühiskassasse röövida. Nende ilme muutub meile ebameeldivaks alles siis, kui tengelpung ühel hetkel tühjaks osutub. Aga hoidku jumal selle eest...

Õpetus ahnusest poliitikas ja majanduses. Sellest, et iga poliitik või ärimees, kes suurt kasumit taga ajab, jõuab oma jahimatkal varem või hiljem (pigem varem) teatud piirini, millest edasi minnes enam naasmist ei ole. Süsteem neelab ta lahedalt endasse, vahel teadlikult, vahel mitte. Tarkus on aga selles, et sealt välja rabeleda on võimatu.

Maailmaturg ja eriti finantssektor on organiseeritud kuritegevust teadlikult toitnud ning üleilmne majanduskriis koos rahamaailma kollapsiga oli «maailma maffiale» justkui kiirendusmootoriks, mis sellest lisaenergiat sai ning uuele orbiidile tõusis. Meie oma kodumajapidamiste ja kohustuste koormaga jäime muidugi selle läbipõlenud ja alla kukkuva raketikiirendi pardale vabalangemist nautima.

Võiks küsida miks ja kuidas neil paremini on läinud. Lihtsalt, see oligi nende eesmärk. Kogu see raha, mis ühtäkki nagu üleöö finantsturgudelt justkui musta auku imendus, kontsentreerus veel väiksema hulga inimeste ja korporatsioonide kätte, kui ta seda enne masu oli. Vaesed said vaesemaks ja arvukamaks. Rikkaid sai vähemaks, kuid rikkamaks.  

Finantssektori alareguleeritus pluss globaalne raha ülemvõim riikide majanduses ja poliitikas lausa nõudis organiseeritud kuritegevuse kui teenuse pakkumist. Kiire globaliseerumine ei ole aga lasknud riikide bürokraatiamehhanismide omavahelistel suhetel sama kiirelt järele areneda.  Siin ongi organiseeritud kuritegevus tühimiku vägagi edukalt täitnud.

Misha pakutav vähene, kuid huvitav statistika on jahmatav. Kui 2007. aastal oli kogu maailma sisemajanduse kogutoodang 50 triljonit dollarit, siis maailma finantsaktivad olid sellest summast umbes kolm korda suuremad. Maailma finantsturgudel toimuvate spekulatsioonide koguväärtus ulatus aga lausa 300 triljoni dollarini. Sellise tegevuse reguleerimine ulatub kaugelt üle iga suurriigi jurisdiktsiooni. Ja see ongi «maailma maffia» eesmärk. Ta pakub alternatiivset teenust, mis ühiskondlike kokkulepete (riikide ja nende õigussüsteemide) ulatusest kaugele välja ulatuvad.

Olulist on õppida raamatust ka alternatiivide olemasolust ja paradigmade lõhkumisest, mida Misha siinkirjutaja jaoks isegi liiga julgelt välja pakub. Kirjeldades nii minu kui ka kindlasti paljude lugejate jaoks üllatuslikku, kuid samas ühte maailma suuremat narko-, täpsemini kanepiturgu – Kanada ja USA põhjaosariikide vahel.

Misha heidab Ühendriikide poliitikutele ette õiguslikku jäikust võitluses selle turuga. Ta võrdleb sealset olukorda eelmise sajandi 30ndatega, kus Ühendriikide kuiv seadus sünnitas ja kasvatas üles kogu USA organiseeritud kuritegevuse. Kas ei jätka seda traditsiooni ka praegune olukord? Siin peab küll igaüks endale kodutööna vastuse  leidma.

Kuid spikrina võib pakkuda mõtet, et 30ndatel puudutas kuiv seadus ainult väikest osa maailmast (sealhulgas ka meid ja Soomet) ja enamik riikidest lasi sellel kraadiveel vabalt voolata. Kas tänane globaalne üldsus on kõik koos valmis narkootikume legaliseerima? See on küsimus, mis Mishal jääb vastamata.

Kirjeldades «maailma maffia» olemust, viib autor meid Rio de Janeirost läbi Mexico City, Belgradi ja Moskva lõpuks Jaapanisse ning Hiinasse. Ja seda vägagi teadlikult, kuna just sealt on arenemas täiesti uus globaalne organiseeritud kuritegevus. Just sealt liigub maailma turgudele kujuteldamatutes kogustes nii legaalseid kui ka illegaalseid kaupu, teenuseid, tööjõudu ja finantsi. Kogustest, mida ükski riiklik struktuur ei Hiinas ega ka mujal maailmas ei suuda ja vahest ka ei taha hoomata.

Seda turgude kontrolli pakub üha rohkem globaalne kuritegelik kooslus, tehes seda mõnikord Hiina ja teiste selle regiooni võimurite vaikival heakskiidul. Kindlasti mitte pilutava hiinlase näol, vaid viisaka ja hästi riietatud kohaliku sinisilmana, kes  ruttab meie tarbimisahnust rahuldama odavate tarbe- ja toidukaupade, tööjõu ja meelelahutusega. Euroopa vananeb ja kallineb ning ta vajab kirevat ja odavat päästerõngast. Kurb on lihtsalt tõsiasi, et kui me ta kinni püüame, võib ta osutuda  tinast valatuks.

Misha raamat ei ole ka kindlasti poliitiline kokaõpik, mis pakuks kiiret ja lahedat võimalust vabaneda meie kohale kerkivatest pilvedest või neid hajutada. Samas ta ei nõreta ka hädakisast stiilis «tsivilisatsioon on hädaohus». Ta köidab kokku kõik selle, kuhu me eelmise sajandi lõpu ja selle alguse jooksul jõudnud oleme.

Kutsub kogenud ajakirjanikuna meid kõiki mõtisklema: ära tundma ja analüüsima ohtusid, looma alternatiive, ja mis kõige tähtsam, väärtustama peale raha inimsuhteid, demokraatiat ja elu. Ta ei hirmuta meid oma organiseeritud kuritegevusega, vaid teavitab tõsiasjast, et me ise oleme ta ellu kutsunud ja ainult meie võime ta ka lahkuma sundida. See aga vajab täiesti uutele väärtustele suunatud filosoofiat ja elukäsitlust. Väärtusi ja eesmärke, mille kaitsmiseks pole vaja vägivalda ega hirmu. Tundub ehk liiga idealistlik... Kuid kas meil on alternatiivi?

Raamat

Misha Glenny

«Maailma maffia»

Pegasus, 2009

14 lk