Metallisti uputamine oli tüüpiline casus belli, Nõukogude Liidu hästikavandatud provokatsioon, et avaldada Eestile survet või baaside lepingust keeldumise puhul kasutada juhtumit sõja ajendina, kirjutab Küllo Arjakas.
Küllo Arjakas: Metallist, saatuslik laev
27. september 2009, 09:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased paar kuud on tulnud üsna erinevaid «rindeteateid» seoses laevaga Arctic Sea. Mis laevaga täpselt juhtus, on jäänud siiani teadmata. Millal tuleb tõde päevavalgele? Ei tea. Mõned laevadega juhtunud lood näitavad, et ka aastakümneid hiljem on veel lahtisi otsi.
28. septembril 1939. aastal ilmus NSV Liidu kompartei häälekandjas Pravda napisõnaline teade: «27. septembril kell kuus õhtul tundmatu allveelaev torpedeeris ja uputas Narva lahes Nõukogude aurulaeva Metallist (veeväljasurve ligikaudu 4000 tonni). Laeva 24-liikmelisest meeskonnast korjasid Nõukogude vahilaevad välja 19 inimest, ülejäänud viit inimest ei leitud.» Välismaalastele mõeldud Moscow News avaldas selle TASSi teadaande 2. oktoobril.
Mõlemal juhul vastas tegelikkusele Nõukogude aja rahvasuu ütlus, et Pravdas on tõsi ainult lehe ilmumise kuupäev ning Moscow Newsi osas – «Moskva on, uudiseid pole». Kõnealusel juhul vastaski leheinformatsioonist tõele väga vähe.
Tegemist oli üsna vana, juba 1903. aastal Suurbritannias vette lastud 1850 brt suuruse Punalipulise Balti Laevastiku abilaevaga, mis tavapäraselt vedas sõjalaevade jaoks Leningradi söekailt sütt Kroonlinna. 27. septembri õhtul kadus laev Eesti vetes. Täpsemalt Narva lahes, Valaste tulepaagist kümmekond kilomeetrit põhja pool, kohas, mis jäi Eesti territoriaalvetest juba välja. Mis juhtus?
1939. aasta septembris jälgis sealset olukorda Toila mereside post. Nende ettekande kohaselt tuli laev nähtavale varahommikul, «kell 06.00, valgeks minekul». Laev seisis ankrus ning oli ilmselt laadungita, sest polnud sügaval vees. Kell 12.15 tegid laeva ümber paar tiiru kaks Nõukogude sõjalennukit, kell 15 tulid merel nähtavale kolm Nõukogude hävitajat ning neist üks asus selle poordi, teised tegid tiiru ümber laeva. «Kell 18.40 kadusid kõik laevad pimeduse tuleku tõttu sideposti nähtavusest.»
27. septembri õhtul jõudis Eesti delegatsioon Moskvasse, et kirjutada alla NSV Liiduga vastastikuse abistamise pakt. Kremlis rabati delegatsiooni aga teatega, et tundmatu allveelaev on uputanud Narva lahes Nõukogude kaubalaeva. Nüüd nõuab NSV Liit lisaks õigust paigutada oma julgeoleku kindlustamiseks Eestisse 35 000 punaarmeelast. Teatavasti allkirjastati 28. septembril nn baaside leping, mis lubas siia tuua kuni 25 000-mehelise punaväekontingendi.
Eesti välisministeerium pani kokku materjali, et kaldapealsed Eesti vaatluspostid ei fikseerinud sel päeval ühtegi plahvatust. Veel juhiti tähelepanu sellele, et laeva torpedeerimise teadet hakati NSV Liidu raadiojaamades levitama vaid kaks tundi hiljem. Seega pidanuks rünnaku teade antama kiirkorras, SOS-signaaliga, ent ükski Eesti kalda- ega laeva raadiojaam seda ei registreerinud.
Moskvas töötati 1939. aasta septembris väga ettenägelikult: nii oli Eesti delegatsioon saatkonnast väljunud, et jõuda kell 20.30 Kremlis algavatele kõnelustele, ja nad ei saanud kuulda Metallisti teadet, mis kõlas esimest korda raadios kell 20. Ei saadud kontrollida ühtegi asjaolu ega välja töötada oma argumentatsiooni – ning Kremlis hakkas NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Metallisti uputamise teatega Eesti delegatsioonile kohe survet avaldama.
Midagi merel aga kindlasti juhtus. Randa uhuti 13 päästevööd, kuus päästerõngast, päästepaat, raudvaat, toiduainete kast, elektrilülitustahvel ja NSV Liidu lipp. 1940. aasta veebruaris palus Eesti välisministeerium vastust, kas NSV Liidu saatkond tahab neid esemeid, tasudes pääste- ja hoidmiskulude eest 55 krooni. Pika ootamise ja meeldetuletuse järel saadi 23. mail vastus, et NSV Liidu saatkond ei ole esemetest huvitatud.
Kuidas Metallist uputati? 1982. aastal ilmus Rootsis mereajaloolase Per-Olof Ekmani raamat. Ta toetus Soomes 1941. aasta sügisel vangilangenud kõrge Nõukogude mereväeohvitseri, 2. järgu kapten Arsenjevi ja 1943. aastal ületulnud mereväe allohvitseri andmetele. Nood kinnitasid ülekuulamisel, et Narva lahes pandi Metallisti masinad seisma ja meeskond siirdus päästepaatidega kõrvalasuvale vahilaevale.
Seejärel lasi õppelaevana kasutatud Nõukogude allveelaev Štš-303 Jorš kaks torpeedot ankurdatud Metallisti suunas, ent kumbki lask kas ei tabanud või ei lõhkenud torpeedod. Operatsiooni viis lõpule vahilaev Tutša (Eesti piirivalve ettekandeis S-tüüpi miiniristleja), mis rammis aurikut, ning Metallist kadus veepinnalt.
1980. aastate teisel poolel, perestroika edenedes, avanes lääne kirjandus meie uurijatele ja sama versioon läks käiku siinses ajalookirjanduses. See läks kokku 1989. aastal avaldatud Eesti välisministeeriumi arhiivimaterjalidega 1939. aastast, mille kohaselt valitses sel päeval Narva lahes vaikus. Tõsi, mõne seiga osas oli kaheldavusi ja küsimusi, millele materjali puudumisel ei saanud vastata.
Vene ajaloolane M. Morozov avaldas 2002. aastal pikema artikli, et Metallisti uputamine on ülepea väljamõeldis – laev olla «uputatud» ainult paberil. Ta kinnitas, et sellest juhtumist pole ühtegi jälge Balti laevastiku vahipäevikuis, kus fikseeriti vähimadki kahtlased juhtumid. See läks omal moel kokku juba 1964. aastal Kanadas ilmunud president Pätsi omaaegse kantseleiülema Elmar Tambeki mälestustega, mille järgi nägid eesti meremehed hiljem Metallisti hoopis «vigastamata ja sõidukorras Leningradi sadamas». Tambeki järel korrati seda mitmes eestikeelses mälestusteraamatus. Veel olla Metallisti nähtud 1940. või 1941. aastal kas Oranienbaumis (Lomonossov), Hanko või koguni Paldiski sadamas.
Lisagem, et Eesti võimud 1939. aasta sügisel Metallisti uputamist üle ei kontrollinud. Alanud baaside ajastul oleks see olnud selgelt NSV Liidu silmis lepingupartnerit kahjustav tegevus. Pole andmeid, et midagi sellist oleks Eesti juhtivates ringkondades isegi kaalutud.
Üks Vene merenduse noorema generatsiooni viljakatest uurijatest, hiljuti ka Tallinnas esinenud Pavel Petrov on juhtinud tähelepanu vahilaeva Sneg tegutsemisele, mis 27. septembril õhtupoolikul viibis üle viie tunni Metallisti kõrval. Just see laev teatas 27. septembri hilisõhtul radiogrammiga Metallisti uppumispaiga. Nagu öeldud, teatas uudisteagentuur TASS laeva uputamisest juba mitu tundi varem.
Samas on Petrov rõhutanud: «Venemaa riiklikus sõjamerelaevastiku arhiivis ei ole dokumente, mis otseselt räägiks Nõukogude all- või pealveelaevade rünnetest.» Tema hinnangul nõudnuks säärane provokatsioon liiga palju tunnistajaid. «Kes ja kuidas hakanuks TASSi teadaande tõelevastavust kontrollima?» küsib Petrov.
Eesti mereajaloolased Vladimir Koppelmann ja Arvi Nordman kirjutasid 2006. aastal, et vigastatud Metallist pukseeriti öösel Luuga lahte uue mereväebaasi lähedusse, kus laev madalas vees uputati. «Selle pealtvaatajateks olid vaid vangidest ehitajad ja nende pilusilmsed valvurid. 1941. aasta navigatsiooniks Metallist remonditi ja komplekteeriti sinna meeskond. Laeva nähti Oranienbaumis ja Paldiskis.» Laev sai aga põhjalikult kannatada 1941. aasta juulis Soome kahuripatareide tulest ning juhiti Hango lähedal madalikule. 1941. aasta lõpus tõstsid soomlased «vana laeva üles, kuid taastama seda ei hakanud».
2007. aasta juuni lõpus aga avastas Narva lahes meregeoloogilist uuringut teinud Eesti meremuuseumi laev Mare kapten Vello Mässi juhtimisel uppunud laeva vrakki. Selle kujutis salvestati sonarisse ja leiti, et vrakk sarnaneb Metallistiga.
Juuli algul sukeldusid laeva juurde Tuukritööde OÜ sukeldujad, kes andsid lisateavet. Laev oli merepõhja ankurdatud, mida kinnitasid kaks välja lastud ankruketti. Selgus, et juba varem olid Sillamäe sukeldujad samast leidnud Nõukogude seinakella, mis dateeritud 1929. aastaga, vraki sillal oli aga Glasgow’s tehtud masintelegraaf.
Uuringud näitasid, et Metallisti pardal pole märke ei plahvatustest ega ka mitte laevakere rammimisest. Nii tekkis versioon, et Metallist uputati hoopis kingstonite avamisega, laev uppus aeglaselt ning Sneg seisis pikki tunde tema kõrval. Eesti meremuuseum plaanis järgnevatel aastatel teha lisauuringuid, kuid rahapuudus lükkas need kavad edasi.
Kust aga tekkis see Metallist, mida 1940. või 1941. aastal kas nähti või mille pihta koguni tulistati? Võimalik, et mõned tähelepanekud või andmed selles osas on lihtsalt ekslikud. Samas selgitas Vello Mäss välja, et neil aegadel leidus ikkagi veel üks Metallisti-nimeline kaubalaev, samuti aurik. See laev külmus kinni 1941. aasta hilissügisel Onega järvel ja langes seejärel soomlastele sõjasaagiks.
Metallisti uputamine on tüüpiline casus belli ehk ettekäände tekitamine. Seega Nõukogude Liidu hästikavandatud provokatsioon, et avaldada Eestile survet või baaside lepingust keeldumise puhul kasutada juhtumit üheks sõja ajendiks.
Metallisti juhtumi võib paigutada samasse ritta Gleiwitzi (Gliwice) raadiojaama looga, kus sakslased ise ründasid oma territooriumil piiriäärset raadiojaama, et saada ettekäänet kallaletungiks Poolale. Või Freiburgi pommitamisega, kus sakslased ise pommitasid õhust oma linna, et saada ettekäänet Hollandi ja Belgia ründamiseks. Või Mainila kahurilaskudega, kus NSV Liidu territooriumilt tulistati oma Mainila küla – et veeretada süü soomlaste kaela ning saada ettekäänet Soome hirmutamiseks või ründamiseks.
Vahe on selles, et Gleiwitzi juhtum on ajalookirjanduses väga tuntud – mõni tund hiljem puhkes Saksa-Poola sõda, mis kasvas üle II maailmasõjaks. Samuti on teised juhtumid üsna tuntud. Metallist on jäänud varju. Osalt seetõttu, et see sündmus jäi 1939. aastal lokaalseks, osalt seetõttu, et tänapäeva Eesti ajalooselgitamise võimalused on paratamatult väiksed. Ning kindlasti ka seetõttu, et veel siiani pole Metallisti puhul kõik selge – sest mida sa selgitad või põhjendad, kui ei tea, kuidas see laev ikkagi uppus.