Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päev pärast näituse «Kuuekümnendad: Eesti moodne arhitektuur» avamist Rotermanni soolalaos võis lehest lugeda: lammutamisele läheb Mustamäe esimene maja (1962). Näituse avamisel kuulsin arhitekt Voldemar Herkelilt tema Kadrioru kohviku lammutamise uudist, asemele jälle üks kõrge korrusmaja.
Herkeli ehitistest pole varsti enam ühtki alles: 1992. aastal põles maha tema Merepiiga kohvik (1967), lammutatud on sadama reisijate paviljon, mis 1965. aastal Soome reisiliikluse avamise puhuks ehitati.
Tööstusprojekti hoone Rävala 6 (1963, V. Herkel ja Ülo Ilves) on tundmatuseni ümber ehitatud, stiilsest Kaunasest Tartus on saanud labane kommertsarhitektuur, Punase RETi horisontaalse fassaadi asemel (1963, Ü. Ilves, V. Herkel jt) on võrguga kaetud Sampo pank.
Varsti sõidab kopp peale ka kunstiakadeemia majale (1967, V. Herkel ja P. Tarvas), sest vana maja on ju nii-ii vana ega haaku kuidagi urbanistide ambitsioonidega ennast südalinnas välja elada.
Optimistlik pool
Kuuekümnendate arhitektuur on vaikselt kadunud juba mõnda aega. Mis alles, see on enamasti ära narritud. Väike, kuid karjuv näide on Kannikese kaupluse (1967, T. Hansen) erkrohelisega üle tõmmatud ja kardinate taha peidetud klaasseinad.
Üheks ajendiks 1960. aastate eesti arhitektuurist näitus teha oligi ohutunne. Soolalao suures saalis on väljas ligi 300 projektijoonist ja fotot selle aja ehitistest, fotod seejuures eranditult 1960. ja 1970. aastatest ei raatsinud näitust tänapäevaste võtetega risustada. Näha on mitmete konkursside tööd, sh Harju tänava hoonestamise konkursi omad.
Erinevalt teistest kümnenditest on just kuuekümnendatel üsna selgelt tajutav imago, mis avaldus ilmekalt ka tollases arhitektuuris. Kui praeguse noore jaoks pole 1960., 1970. või 1980. aastatel mingit vahet üks Nõukogude aeg kõik, siis sel ajal elanud põlvkondadele on kümnenditel vägagi suur vahe.
1960ndad tähendasid seljakeeramist Stalini aja painetele ning taas tulevikku vaatamist, mida tiivustasid kosmoseajastu saabumine, teaduse ja tehnika saavutused ning noorsoorahutused läänes.
Moodsad kohvikud, Tallinna dässifestivalid, moemaja hiilgeajad, esimesed televiisorid, magnetofonid ja palju muud andsid tunnistust tõusnud elustandardist. Paljudele sai 1960ndatel võimalikuks kolida uude korterisse, enamasti Mustamäele.
Hoolimata nõukogude massehituse industrialiseerimisest ning tüüpprojektide ühekülgsusest oli 1960ndate arhitektuur otsinguline ja aldis insenerlikke uudsusi aktsepteerima (seepärast on näitusel arhitektidele lisaks toodud paljude inseneride nimed).
Teadus ja tehnika pidid saama tootlikuks jõuks ja neisse ka panustati. Laululava insenerilahendus (Alar Kotli, Henno Sepmann jt, valmis 1960), Vello Hütsi koorikud ja hüparid uus arhitektuur sündis loogilisest seosest insenerilahendustega.
Kalevi spordihall, Kalevi ujula, mida originaalkujul enam pole, Dünamo jäähall Kadriorus (lammutatud), velotrekk, Mustamäe suusahüppetorn need ja paljud teised ehitised moodustavad 1960. aastate arhitektuuri optimistliku poole, kõike seda Nõukogude tingimustes.
Kes kaitseb 60ndaid?
Praegune arhitektuur panustab vormimängule ja trendivõtete maaletoomisele, kasvamata uudseks sisemiselt. Kuhu on kadunud Eesti insenerimõte? Suutmata asemele luua midagi tõepoolest uuenduslikku, ollakse usinad eelmiste kümnendite hooneid eest ära koristama.
Kes julgeb väita, et Kadrioru kohvik, eriti 1960ndate stiilis taastatuna, ennast ära ei tasu? Keegi ei oska öelda, millest eesti kultuur tegelikult ilma jäi, kui Harju tänava nurgalt kaotati ära legendaarne Julgete meeste baar.
Põlvkond, kes selle taastamist rõõmuhõisetega tervitaks, on praegu veel toimekas ja maksujõuline oleks viimane aeg seda teha. Miks peab igale poole toppima maitsetut inglise pubistiili, kui kodumaisest 1960. aastate kuldaegu üle elanud sisekujundusest oleks võtta esmaklassilisi Väino Tamme, Vello Asi, Allan Murdmaa, Leila Pärtelpoja jt retrohõngulisi, ent siiani moodsalt mõjuvaid interjööre.
1960. aastatest kaitseb muinsuskaitse vaid üheksat ehitist: laululava, lillepaviljon, Tuljak (hilisem Carina), kino Kosmos, Kalevi spordihall, tehnikaülikooli peahoone, uus raadiomaja, endine keskkomitee, nüüd välisministeeriumi hoone ning Kurtna linnukasvatuse katsejaama keskus.
Kahe viimase renoveerimist on muinsuskaitse ka positiivse tulemuse suunas mõjutanud. Ülejäänuid ei kaitse keegi ega miski. Need, kes seda tegema peaksid linnavalitsus ja kultuuriministeerium , on hoopis lammutajate esirinnas.
Kümne aasta pärast võib lõpuks ka nende suhtumine muutuda, kuid 1960. aastate arhitektuurist pole siis ilmselt enam midagi järel.
Näitused
«Kuuekümnendad. Eesti moodne arhitektuur» ja «Väino Tamm ja Vello Asi»
arhitektuurimuuseumis, Rotermanni soolalaos. Avatud 2. septembrini