Zetterberg: ajalookirjutus pole meeldimiseks

Erkki Bahovski
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seppo Zetterberg, «Eesti ajaloo» autor.
Seppo Zetterberg, «Eesti ajaloo» autor. Foto: Peeter Langovits

«Eesti ajaloo» autor, soome ajaloolane Seppo Zetterberg rõhutab, et ajalugu ei saa kirjutada niiviisi, et see meeldiks kõigile.

Miks kirjutasite sellise raamatu (miks arvate, et soomlased vajavad enam teavet Eesti ajaloo kohta?)?

Jah, Soome haritud lugeja vajab palju enam teavet Eesti ajaloo kohta. Kuid suurim põhjus raamatu kirjutamiseks polnud ehk niivõrd mõte sellest, kas soome lugeja vajab enam teavet, vaid põhjus oli isekas: olen täpselt 40 aastat uurinud Eesti ajalugu ja nende aastakümnete ajal kasvas soov kirjutada ulatuslik üldkäsitlus soome lugejaile.

Usun, et olen saanud nüüd piisavalt targaks, söandamaks säärast teost kirjutada. Aktiivne kirjutamine kestis – professoriameti kõrvalt – kuus-seitse aastat.

Kui raske oli raamatut kirjutada – kas oli ajajärke, millesse süvenemine nõudis rohkem aega?

Suurim töö oli rohke erialakirjanduse lugemine, et saaksin selle põhjal kirjutada oma sünteesi. Tegelik kirjutamine kulges mul üpris lihtsalt. Raskeim on alati siis, kui jõutakse lähiajale lähemale, sest kriitilist, objektiivsusele pürgivat erialakirjandust pole veel palju ilmunud.

Teisisõnu: Nõukogude Eesti aja kirjutamine oli raske ja taasiseseisvuse aja osas suutsin kirjutada vaid mingi üldkäsitluse.

Olete ise kirjutanud enim eelmise sajandi ajaloost. Nagu teame, on selle üle Eestis suur tüli.

Millist joont soovisite hoida, kui kirjutasite Eesti eelmise sajandi ajalugu (Moskva süüdistaks teid ajaloo võltsimises, sest olete kirjutanud ka Nõukogude okupatsioonist)?

Harjusin aastakümnete jooksul sellega, et «Moskva» (Nõukogude Eesti) mind ei armastanud ja et mind süüdistati milles tahes. Selle pärast ma ei karda ega imesta, kui mind nüüd süüdistatakse taas mingites asjades just 1939. aasta järgses ajaloos.

Olen siiski 40 aasta jooksul kinni hoidnud oma ajaloovisioonist ja ma ei ole muutnud seda konjunktuurile vastavalt.

Vahetevahel (Nõukogude ajal) on olnud raske. Ajaloouurija eesmärgiks ei tohi olla see, et ta kirjutab midagi sellist, mis meeldib kõigile. See oleks sama, kui arst ütleks patsiendile tollele meeldimiseks, et olete täiesti terve, ehkki patsient võib põdeda surmatõbe.

Milliseid ajajärke peaks nüüd Eesti ajaloos uurima ehk kas on midagi, kus tundsite, et materjali jäi väheks?

On selge, et nüüd tasub panustada enim 1920. ja 1930. aastate ajaloole, Teise maailmasõja aegsele ajaloole ning Nõukogude Eesti kriitilisele, vaoshoitud uurimisele. Kõikide nende puhul ootab ajaloolasi veel suur, viljakas tööpõld.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles