Kati uussünni ja vabanemise raamat

Kati Murutar, viielapseline ema, elu perenaine, kes naudib tähelepanu. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kati Murutari «Viimnekuu» on vabanemise raamat. Isegi uussünni raamat. Samas aga ikka oma Daimonioniga edasielamise raamat. Vanad juudid ütlesid, et tee omalt poolt kõik, mis sa saad ja anna asi siis Jumala kätte. Ehk teisisõnu: tee oma parim ja anna asi vabaks ning ära klammerdu selle külge.

Autoril on nii tugev sisemine programm, mis vaat et ta enda läbi põletab. Ja mehega taas enam lähedaseks ja avatuks ei saa, sest võimaliku reetmise deemon ei lase. Täiesti tõsine ja traagiline lugu, mis puudutab sügavalt hingekeeli. Kuis Sokrates ütleski oma Daimonioni kohta: et ta lausa ei sunni mind midagi tegema, küll aga ei lase vahest teha seda, mida tahaks…

Eksistentsiaalne karje

Ma ei tea, kui kaugele on Kati ise oma meessuhetes läinud, aga võlgujääja tüüp ta ei ole. Huvitav on, et enamik naisi püüab oma kilosid jälgida ja nii Katigi, aga niipea kui konkurent silmapiirile kerkib, tulevad kohe tiitlid «kondised kannikad» ja «hõre hark».

Raamatus ütleb Kati: «Tundsin selle emotsionaalse murrangu erandkorras juba toimumise ajal ära – mitte hiljem, nagu tavaliselt. Olen lõpetanud kuuletumise ja meeldimise – sellega ei teeni hoolimist nagunii ära. Usaldada saab vaid ennast ja oma otsuseid-tegusid. Eranditult» (lk 174). Karm ja õige? Kuigi erandkorras võiks ehk ka Kõigekõrgemat usaldada, kui vahest näiteks ennast ka hästi ei saa....

«Viimnekuu» on vaatamata või just tänu päevikužanrile, hingeseisundile ja varasematele kogemustele tõeline kirjandus. Teatud piirideni pihtimise kunst, mis kutsub kaasa elama. Eksistentsiaalne karje.

Autor kirjutab: «See pole enam koht, kus pingpongitada – aga sina, vot, aga sina –, vaid kui me üldse mingilgi määral tahame paar olla, tuleb üles otsida, kas kunagi on kahest minast olnud moodustunud meie. Viimane aeg on see meie uuesti üles leida või tekitada, sest vastasel juhul on mu praegune lahkumine tõepoolest lõplik» (lk 2007).

Katil on oma ja mehel oma programm. Ühel lapsed, kirjandus & suhted ja rannamaja, teisel kirjastus, sisemaa kodu, seilamine ja ohvitserilaagrid ning siredad piigad, kes kõik tahavad teada, milline see kunagi «abielu müügiks» reklaamit mees tegelikult ka on.

Autor kirjutab, et mõne naise tublidust ja hinnalist olemust märkavad ja tunnustavad teised naised, mitte oma mees. Tema on liig ametis oma mängude ja enesehaletsemisega (lk 207). Aga ka laste kooli ja lasteaeda vedamisega nii lähedalt kui kaugelt. Üks noor daam ütles kõike seda lugedes: «Jumal, kui hea mees tal ikka on.»

Kas Kati teeb mehele liiga? Kui jätta kõrvale see eriline kirjaniku revanš, siis kui võrdsele partnerile mitte. Kui perekonnapeale küll, aga selleks pole Kati kõrval võimalik kvalifitseeruda.

Irooniliselt võiks raamatu kokku võtta ka sõnadega: teadagi on naistel omad vead, meestel on aga ainult kolm viga: kõik, mis nad teevad, kõik, mis nad ütlevad ja kõik, mis nad ütlemata jätavad.

Kati kui peremees

Ainult üks kuu, aga tõeline traditsioonilise tugeva eesti naise epopöa. Kuis selle eesti naise arhetüübiga oligi alates Raja Teelest kuni Kõrboja Annani? Eesti naine kui peremees. Nii kummardust kui kaastunnet vääriv. Kati nimetab end isegi oma mehe laste isaks. «Mis meelel, see keelel. Ema nimetab end isaks alateadvuse vigurite tõttu.»

A propos: Kaplinski «Seesama jõgi» on siirusastmelt pea samal tasandil, kuid Kaplinski on paradoksaalselt palju infantiilsem, isegi puudutades üht intrigeerivamat probleemi eesti kultuuriloos – mis on Uku Masing ja naised. Teiseks ühendab mõlemat raamatut igavene reetmise ja uussünni teema.

Küpse mehe pihtimus noore poeedina ja küpse naise pihtimus viienda lapse ema, naise ja loojana kummaliselt täiendavad teineteist, avades meheks- ja naiseksolemise saladusi.

Kui sa nad valid selle suve raamatuteks ei pea sa pettuma. Aga alustama peaks Katiga.

Ja à la James Bond: Shaken, not stirred!

Raamat

Kati Murutar «Viimnekuu»

Kirjastus Ühinenud Ajakirjad

Tallinn 2007, 222 lk