Nii et karuperse tripil ära käinud inimeseloom saaks lõpuks tõdeda, et tegu oli ilmselt nii suure kunstiga, et kohe mitte tuhkagi ei saanud aru.
Õnneks on üks pisike seltskond, kes pole selle karuperse-snobismi trendiga kaasa läinud, nad on võtnud endale ülbuse teha etendusi otse kesklinna kõrtsis, ilma megadekoratsioonide ja suurte narratiivideta.
Hansahoovi-nimelises kõrtsis mängitakse kõrtsi ja meelitatakse rahvast kaasa mängima. Lavalt ostes on õlu odavam kui seest;-)
Esmalt tasub vast mainida, et tegu on punkmeetodil sündinud looga, millel on kolm autorit. Või neli? Või siis seitse? Asi algas sellest, et Andrus Kivirähk, Contra ja Jan Rahman panid paberile igaüks ühe tegelase jutu, kellega nad napsi võtma on sattunud.
Nad ei teadnud, kellest/millest teised kirjutavad. Siis tuli Ain Mäeots n-ö suurte kääride ja liimipotiga ja pani need tegelased omavahel suhtlema.
«Jaa, täitsa hästi liimitud,» ütles Kivirähk pärast kontrolletendust. Liimijälgi ei ole esikal enam näha, kui ei teaks, ei oskaks seda kahtlustadagi ja võinuks lolli näoga küsida, et kuidas te ikka sedasi kolmekesi kirjutasite.
Viimaks tulid Merca, Raivo E. Tamm ja Jan Uuspõld ja panid need tegelased elama.
Kõik kolm tegelast on vägagi elus... ma olen igaühega neist kohtunud, mõnega Valli baaris, mõnega kuskil sügavamas urus. Põhimõtteliselt on tegu kolme monoloogiga, mis on täiesti idiootsete hittlaulude ja kõrtsis voolava konjaabli abiga osavalt kokku kleebitud.