Mäeotsa kõrts nagu kõrts kõrtsis

«Kõrtsi» kolmest peaosalisest kaks: Merle Jäägeri ja Jan Uuspõllu kehastatavad jauravad, nagu öeldud, kõrtsis.

FOTO: Kalev Saar

Mitmendat aastat näib mulle, et meie vabariigi erinevate teatrite suvetükkide tegijad justkui võistleksid omavahel selles, kes suudab publikumi kõige imelikumasse kohta ehk kõige sügavamasse karuperse kohale meelitada ja neid seal kõige pikaajalisemate ja veidramate meetoditega peedistada.

Nii et karuperse tripil ära käinud inimeseloom saaks lõpuks tõdeda, et tegu oli ilmselt nii suure kunstiga, et kohe mitte tuhkagi ei saanud aru.

Õnneks on üks pisike seltskond, kes pole selle karuperse-snobismi trendiga kaasa läinud, nad on võtnud endale ülbuse teha etendusi otse kesklinna kõrtsis, ilma megadekoratsioonide ja suurte narratiivideta.

Hansahoovi-nimelises kõrtsis mängitakse kõrtsi ja meelitatakse rahvast kaasa mängima. Lavalt ostes on õlu odavam kui seest;-)

Esmalt tasub vast mainida, et tegu on punkmeetodil sündinud looga, millel on kolm autorit. Või neli? Või siis seitse? Asi algas sellest, et Andrus Kivirähk, Contra ja Jan Rahman panid paberile igaüks ühe tegelase jutu, kellega nad napsi võtma on sattunud.

Nad ei teadnud, kellest/millest teised kirjutavad. Siis tuli Ain Mäeots n-ö suurte kääride ja liimipotiga ja pani need tegelased omavahel suhtlema.

«Jaa, täitsa hästi liimitud,» ütles Kivirähk pärast kontrolletendust. Liimijälgi ei ole esikal enam näha, kui ei teaks, ei oskaks seda kahtlustadagi ja võinuks lolli näoga küsida, et kuidas te ikka sedasi kolmekesi kirjutasite.

Profid tulevad

Viimaks tulid Merca, Raivo E. Tamm ja Jan Uuspõld ja panid need tegelased elama.

Kõik kolm tegelast on vägagi elus... ma olen igaühega neist kohtunud, mõnega Valli baaris, mõnega kuskil sügavamas urus. Põhimõtteliselt on tegu kolme monoloogiga, mis on täiesti idiootsete hittlaulude ja kõrtsis voolava konjaabli abiga osavalt kokku kleebitud.

Ei viitsi hakata kolme sihukese kaliibriga profi kohta peaosades oode laulma, ootamatu olnuks pigem, kui nad millegipärast poleks ülivinged. Siis oleks ju midagi tõepoolest väga valesti. Nad on. Tõsiselt kaifitav on hoopis see, et nad ei muutu mööbiliks ka n-ö suurel ekraanil mitte olles. Kõik ilmed, kõik liigutused on paigas.

See, kuidas Merca naiste pärast kõrtsimuusikuks hakanud Janile abitult kaasa ümiseb, pooli sõnu justkui mitte teades ja kõrtsitoolil istudes lollakalt hambatikuga küünealuseid puhastades või käe sisekülge kratsides... ma olen selliseid naisi joomamajas kohanud küll.

«A kas sa seda ikka panid tähele, et mul oli Liverpooli jalkameeskonna särk? » nõuab taas endaks saanud Merca mult hiljem.

« Eee... ei pannud... mina ja jalgpall... » See särk polnud niisiis juhuslik, ta ise leidis selle ja eks ta ise teab, miks see naine just selle mansa fänn on. Nagu ka seda, mis selle naise lemmiksöök on ja mida tavaliselt pühapäevahommikuti teeb... ja kõike muud.

Prototüübid kõrtsist

Pärast etenduse lõppu avastame tagumisest lauast Jani tegelase liiga täpse prototüübi. Nii täpse, et Kivirähk ja Mäeots peaksid nüüd mõlemad värisema... see mees võiks nad soovi korral kohtusse anda, süüdistades oma eraelu luba küsimata lavale toomises, esitades süüdistusmaterjalina pildi endast ning pildi etendusest.

Jah, seda päevitunud käsivartega meest silmates meenub mulle Kadri Kõusaare surematu kohtusaaga.

Ja ega see mees ole ainus. Kokku tuleks kindlasti iga tegelase kohta kümnepealine saba, kel autorite vastu eraellu tungimise asjus pretensioone võiks olla. Nagu ka sama seltskonna eelmise etenduse puhul, mille nimi oli «Sõit». Kui ülbeks nad oma elulähedases minimalismis julgevad minna? Millal nad kohtusse antakse?

Tõsiseltvõetav komöödia

Igatahes näib mulle nüüd juba kahe tüki põhjal, et uue vabariigi aegne esimene tõsiseltvõetav komöödiateater on viimaks sündinud. See on ülimalt lihtne, igaühele arusaadav, muutumata seejuures maotuks või labaseks.

Aga nii lihtsaid asju ei ole tõenäoliselt üldse lihtne teha... palju lihtsam on inimesi hiiglaslike massistseenidega tillist tõmmata.

Uus lavastus

«Kõrts»

Autorid Andrus Kivirähk, Contra ja Jan Rahman

Lavastaja Ain Mäeots

Osades: Jan Uuspõld, Merle Jääger, Raivo E. Tamm

Tartus Hansahoovi Teatris

Esietendus 7. augustil, mängitakse 21. augustini

Tagasi üles