K, 17.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mare Sabolotny – peaaegu inimene

Mare Sabolotny – peaaegu inimene
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mare istus, vaatas ja mõtles. Tulemuseks sai romaan.
Mare istus, vaatas ja mõtles. Tulemuseks sai romaan. Foto: Repro

Kirjaklambritest vööd punuda olen isegi proovinud. Või pigem mingit ehet, sellist punki värki. Ja alati tekkis lõpuks kihk see traatheeliks sirgeks tõmmata, näitamaks iseendale, et metall küll, aga minu käes nagu kummikomm.

Noorkirjanik Mare Sabolotny väänutab oma debüütromaanis «Kirjaklambritest vöö» peategelast Katit samamoodi, visates talle läbinärimiseks midagi märksa kibedamat kui komm (loe: maius). Alko, narko, HIV ja armastus, mis kokteilina valedes ühikutes maitseb kui üks korralik depressioon.

Tulemuseks on aus ja lobe teismelise (Mare oli viisteist, kui loo kirja pani) psühhoanalüüs eakaaslaste käitumise iseärasustest.

Kuidas sul see romaani punumine käis ka?

Arenes välja mitmest varasemast loost, mis olid pooleli jäänud. Mul üldiselt ongi meetod vanu asju ühendada uutega. Tihtipeale jookseb mõni teema ummikusse, siis tuleb oodata, kuni mingi uus uit kogu varem kirjapandu mülkast välja tirib. Kindlasti oli ikkagi lõpuks romaanivõistlus see, mis sundis asja lõpuni viima. Tahtsin hirmsasti teada, kas minust on asja kirjutajat või mitte.

Teine koht annab lootust ju küll...

Teine koht tuli suure üllatusena. Kooli kõrvalt ja konkurentsis vanade tegijatega. Nüüd, distantsilt vaadates tundub, et lugu sai natuke ehk üle kuhjatud. Ja teema... kas nüüd labane, aga kuidagi äraaetud. Samas, egolift sõitis kõrgemale korrusele, tuleb tunnistada. Julgust oma töid näidata sain kindlasti.

Kirjanik valmis?

Oo ei, wannabe kirjanik pigem.

Lugu on Katist, kes otsib ja leiab, head ja halba, aga parimaks sõbraks on ja jääb depressioon. Kui isiklik see lugu on?

Eks samad mured ja kõhklused, mis raamatus, ole endal ka olnud, aga üldiselt ma raamatut väga isiklikuks ei pea. Ridade vahel kumab kindlasti üht-teist isiklikku. Päriselust on eelkõige kõrvaltegelaste prototüübid ja mõned kohad.

Kirjandusõpetaja, pere ja sõbrad. Kuidas vastuvõtt oli?

Kirjandusõpetajat raamat šokeeris, ma kahtlustan. Kirjandeid pole ma kunagi maksimumi peale kirjutanud, see selline stilistiline värk. Mingeid erilisi andeid kirjutamises pole ma kunagi väga ilmutanud.

Natuke selline enesele tõestamise projekt oli see raamat. Kodused olid samuti üllatunud. Isale olin varem ühte lugu lugeda andud, aga romaaniks nad kindlasti valmis ei olnud. Sõbrad kiitsid, kuigi sõprade hinnanguga on, nagu on. Vaimustutakse ikka. Lähtepunkt on teine.

Erilisi sümpaatiaid tegelaste seas ka tekkis?

Kõik meeldisid. Katiga oli paras peavalu. Kohati ei teadnud, mis temaga peale hakata. Ära tappa, niisama kiusata, ninnunännutada.

Mida ise loed?

Peamiselt kohustuslikku kirjandust. Muuks pole aega. «Kuritöö ja karistus» oli viimane. Väga meeldis. Olen paras ulmefänn ka. Järgmiseks peakski midagi selles žanris ette võtma.

Läheb noorsugu aina hullemaks?

Läheb, läheb. Räägitagu mis tahes.

Nii et ära seksi, ära joo, ära ela... Moraal ja käitumisõpetus: mis juhtus Katiga, võib juhtuda ka sinuga.

Ei, kindlasti mitte. Pole minust hukkamõistjat või moraalilugejat. Pean ennast pigem jälgijaks. Räägin lugu, aga see, kuidas kuulaja lugu mõistab, sõltub suuresti temast endast.

Ja sa ise oled...?

Ma ise olen üks tavaline noor.

Õigekeelsussõnaraamatu järgi tähendaks see mida?

Peaaegu inimene.


Raamat «Kirjaklambritest vöö»

• Raamatu autor Mare Sabolotny õpib Gustav Adolfi gümnaasiumis 11. klassis.

• Raamat pälvis Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel 2. koha.

• Kirjastus Tänapäev üllitas raamatu sel kevadel.

Tagasi üles