Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/16/6348099t1head0.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2216453t1ha037.jpg)
Ameerika oli sajandeid tõotatud maaks neile eurooplastele, kes tundsid end oma usu pärast tagakiusatuna. Üks selline usurühm oli Jacob Ammani (16441720) järgijad, keda tuntakse tänapäeval amishitena.
1720 saabusid esimesed amishid William Penni rajatud Pennsylvaniasse, hiljem moodustus amishite kogukondi mujalegi Põhja-Ameerikas, kus elab kokku kuni 180 000 amishit.
Säilinud on eripärane kultuur, uskumused, tavad ja keel, mis kõik pärinevad 17. sajandist. Eelkõige tuntaksegi amisheid selle järgi, et nad sõidavad veel tänapäevalgi hobuste ja kaarikutega ning kannavad samasuguseid rõivaid nagu nende Ameerikasse saabunud esivanemad.
Ringijooksmise aeg
Kogukonnast väljapool suhtlevad amishid üksnes nii palju kui hädapäraselt vaja. Suur osa neist ei kasuta elektrit ja seega ka mitte tehnilisi abivahendeid, mis muudaksid igapäevase elu kergemaks, kuid lõdvendaksid perekondade ja kogukonna omavahelist suhtlemist. Samuti ei ole neil asja sotsiaaltoetuste ega -abi süsteemiga, sest usklik inimene peab aitama oma ligimest.
Kuigi amishiks üldiselt ei saada, ei piisaks amishiks olemisest ka üksnes kogukonda sündimisest. Nii nagu mitmel teiselgi usurühmadel, on ka amishite juures oluliseks isiklik otsus amishi kirikuga liitumiseks.
Selleks et inimene teaks, millest ta kirikuga liitudes loobub, ning et otsus oleks teadlik, on amishitel täiskasvanuks saamisel oma siirderiitus rumspringa ehk ringijooksmise aeg.
«Kas olla amish või mitte, selles on küsimus,» võtab teismeliste amishite ees seisva küsimuse kokku üks Lucy Walkeri dokumentaalfilmi «Kuradi mängumaa» («Devils Playground», 2002) peategelasi.
Sex, drugs & rock'n'roll (või tänapäeval pigem hiphop) on see, mis iseloomustab rumspringat suletud kogukonnas kasvanud 16-aastased amishi noorukid vabanevad sel ajal piirangutest, et maitsta tavaliste ameerika teismeliste elu.
Lucy Walker on saanud heita pilgu suletud kogukonna noorte ellu hetkel, millal neid ei piira veel kogukonna keelud. Kui nooruk või neiu liitub kirikuga, lõpeb ka suhtlemine meediaga, nagu osutab film.
Nihkes reaalsustaju
Dokumentalistikaveterani Stanley Nelsoni «Jonestown: Rahva Templi elu ja surm» («The Life and Death of Peoples Temple», 2006) kõneleb samuti loo ühest väikesest usulisest kogukonnast.
Nii nagu kolm ja pool sajandit varem amishid, nii hakkasid 1974. aastal lahkuma ka Jim Jonesi usurühma liikmed, ainult et Ühendriikidest Guajaanasse, Lõuna-Ameerika dunglis asuvale 15,4 km² suurusele maavaldusele, kuhu pidi kerkima maapealne paradiis, utoopia nimega Jonestown.
Jim Jones oli karismaatiline jutlustaja, kes kolis 1965. aastal oma 80 järgijaga Californiasse. Tema kogudus, mis kandis Rahva Templi nime, oli oma ajas progressiivne selle liikmeskonna moodustasid eri rassidest inimesed, koguduse sotsiaalabi võrgustik kattis koguduse liikmete vajadused lasteaiast kuni vanadekoduni.
«Kui tahate näha mind oma isana, siis ma olen teie isa. Kui tahate näha mind oma sõbrana, siis ma olen teie sõber, kui tahate näha mind oma lunastajana, siis ma olen teie lunastaja, kui tahate mind näha oma jumalana, siis olen ma teie jumal,» oli öelnud Jim Jones.
1970. aastatel lisandus Jonesil nii religioosset kui ka poliitilist võimu ning tema reaalsustaju hakkas ajapikku hägustuma. Maailmalõpu ootused, Ühendriikide kurikuulus Watergatei skandaal ja üldine paranoiline õhkkond muutis ka meest, kes oli innustanud paljusid erineva taustsüsteemiga inimesi panustama rassismist ja kapitalistlikust rõhumisest vaba, alternatiivse ühiskonna loomisesse.
Visioon maailma muutmisest muutus paranoiliseks visiooniks pidevast rünnakuohust. Enamiku Jonesi järgijate jaoks toimus massiline siirdumine Jonestowni sõna otseses mõttes üleöö. Pagedes ajaleheartikli eest, mis heitis varju Jonesile ja tema kirikule.
Saatuse eest ei ole aga võimalik põgeneda. Süüdistused, mille kohaselt Jones ei lubanud oma järgijail Jonestownist lahkuda, tõid asja uurima kongresmen Leo Ryani.
Õhtuse meelelahutusprogrammi järel selgus ilusa fassaadi taga peituv tegelikkus. Jonesi ustavad jüngrid tapsid Ryani, kui ta soovis enesega kaasa võtta lahkuda tahtvaid usurühma liikmeid. Sellele järgnes Jim Jonesi ja tema järgijate viimane revolutsiooniline tegu 909 inimese enesetapp!
Kaks filmi jutustavad kahest eraldunud kogukonnast, millest üks on säilitanud sajandeid oma eripära ja teine leidis õnnetu lõpu, nagu ka paljud utoopiad enne neid. Mõlemad teosed on huvitavad sissevaated kahe kogukonna ellu, sisaldades ainulaadseid kaadreid.
Jim Jonesi juhtum ärgitab mõtlema, millal on järgijail aeg mõista, et juhi reaalsustaju on lõplikult moondunud ja sellel võivad olla fataalsed tagajärjed. Nagu osutab 20. sajandi ajalugu, ei juhtu selliseid asju mitte ainult usumaailmas.
Täpset kava vt www.tartuff.ee
--------------------------------------------
Tartuffi festival
«Kuradi mängumaa»
Reissöör Lucy Walker
USA 2002
«Jonestown: Rahva Templi elu ja surm»
Reissöör Stanley Nelson
USA 2006
Religioonitolerantsi konverentsi filmid 28. augustist 2. septembrini Tartus Athena keskuses