Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/06/7663435t1h57d0.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2217855t1h8bc1.jpg)
Robert Ludlumi kirjutatud Bournei-saaga, mille esimene osa ilmus 1980, kuulub raamatute hulka, mis väljuvad aja jooksul kirjandusteose piiridest ja sünnivad filmidena.
Kas pole maagiline: üks lugu ühe inimese peas saab visuaalseks ja kaugeleulatuvaks, muutub kõneaineks erinevais maailma paigus ja võtab äärepealt piirjooned millenagi, mida võib lugupidavalt kutsuda kultuurinähtuseks.
Igale jõnglasele oma Bond, oma Legolas, oma Jason Bourne! Kas Potteri või «Tähesõdade» eeskujul Bournei nänni tehakse ja kuskil müüakse, seda ei tea öelda. Küll aga algas Bournei ekraniseerimine 1988, mil valmis BBC telefilm «Bournei identiteet».
Samanimeline kinofilm linastus 2002, olles avalöögiks triloogiale, mis nüüd on saanud ka lõppakordi «Bournei ultimaatum». Nii nagu Bondi-lugude kirjutamise võtsid Flemingilt üle John Gardner ja Raymond Benson, on Ludlumi tööd jätkanud ulmekirjanik Eric Van Lustbader.
Ometi näib, et triloogia on uksed sulgenud ja tema kahel raamatul on märksa raskem kinolinale pääseda.
See, mis põnevuse taga
Filmid on raamatute vaba tõlgendus: kangelase karakterit on lihtsustatud, jäetud ära hulk kõrvaltegelasi ja aeg nihutatud tänapäeva. Matt Damoni kehastatav Bourne on mälu kaotanud profimõrvar, kelle ainus siht on tagasi saada oma minevik.
Paraku on Bournei endised bossid CIAst võtnud nõuks temast iga hinna eest lahti saada.
Sestap koosneb vaatajale pakutav suuresti jälitusstseenidest, närvesöövatest käsikähmlustest ja pingest, mis jääb eelnevalt nimetatu vahele.
Damoni karakter näitlejana vajutab Bourneile sügava pitseri. «Andeka härra Ripley» aegadest aimub midagi sünget, ootamatut ja kergelt haiglast.
Bourne on paranoiline, vaevatud, kuid samas väga sirgjooneliselt, kiiresti ja ootamatult toimiv tegelane, kes triloogia esimeses osas selgelt uudishimu püüab, viimases paraku juba klieeks taandub.
«Bournei ultimaatumit» luues on filmitegijad teinud selge valiku sihtgruppide vahel. Otsus on langetatud vaatajate kasuks, kes «asjas juba sees», esimesi filme näinud ja võib-olla ka raamatuid lugenud.
Sisulisi kordusi või vaikimisi peategelast tutvustavaid lõike on vähe. Lugu jätkub sealt, kus eelmises osas pooleli jäi, pakkudes seekord kauaoodatud lahendused.
Selles mõttes on «Ultimaatum» nagu pool, õigemini kolmandik filmi, mida pole iseseisva linateosena vaadata mõtet, kui just ei teki võitmatu isu mõnekümne väga korraliku action-minuti järele. Järje või triloogia viimase osana toob «Ultimaatum» kastanid tulest välja küll.
Glamuurse spioonifilmi tegevus hüppab linnast linna, läbides Moskva lumiseid uulitsaid, Londoni metroojaamu, Tangeri katuseid ja New Yorgi kihavaid tänavaid. Peagi võtab võimust tonyscottilik küberjälitamine, spioonisläng ja high-tech-atribuutika, mille põimumises treenitud inimkeha ürgse mõjuvõimuga võib leida kummastavat esteetikat.
«Ultimaatum» on põnevusfilm, mille puhul on isegi põnevam see, mis paistab põnevuse taustal see põnevuse nähtamatu kest, ideoloogiad ja meeleolud, mis paratamatult igat filmi saadavad. «Bourneist» kiirgav maailmatunnetus on küllap oluliselt mõjutanud uut Bondi ja spioonitrillereid üldse (ilmselt eriti neid, mis alles valmivad).
Postmodernismiga oleks kangelased juba hukkuma pidanud. Kummatigi voogab alles nüüd see tõdemus tõsisemalt kohale: superkangelane ei suuda päästa isegi väheseid, endale olulisi isikuid, rääkimata siis inimkonnast.
Globaalküla varjupool
Kui varasem Bond oli pigem turvaline, üleolev ja härrasmehelikku koomikat kandev kergemeelne trikster, kõlab Daniel Craigi karakter «Casino Royaleis» märksa rohkem kokku Damoni Bourneiga, kelle õlul lasub palju selgemalt eksistentsiaalne kõledus.
Mingis mõttes väljendavad Bournei-filmid oma värvivaese, jaheda atmosfääriga tänapäevast kindlusetut maailmapilti. Tegevus leiab aset tohutu suures globaalkülas, mis on sedavõrd väike, et kõik asub ühe mobiilikõne kaugusel.
Üllatust ei paku omakasule suunatud küünilised niiditõmbajad; terrorihirmus poliitikud, kes ise terrorit külvavad; palgatud tapjad, kelle masinlikkus ei erine millegi poolest nende «tõeliste», filmiväliste ametivendade omast.
Kurjategija roll on viimaks ka filmides libisenud riikide kätte, kelle usalduskapital on meediaajastu paljastavates tuledes väga õhukeseks kulunud.
Vahel tundub, et üha koonduvat maailma on tabanud Bournei saatus ta on kaotanud suure osa mälust. Ka «Bournei ultimaatum» on nagu meie «hea uus ilm» tehniliselt tõhus, kuid sisult väheütlev.
Uus film kinolevis
«Bournei ultimaatum»
Reissöör Paul Greengrass
USA 2007
Tallinnas, Tartus ja Narvas alates tänasest