Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2218355t1h0f64.jpg)
Miks sai Marcus Tullius Cicero traktaadist «Kohustustest» keskajal tõeline bestseller, kirjutab Triin Kallas.
Roomlaste tarkusearmastus kippus olema vastastikusel kohanemisel ja mugavusel põhinev suhe, nagu nende maised abieludki. Kreekalik kirg ja iha taandub praktilisemat sorti arutlustele au ja väärikuse, hüvede ja kasulikkuse üle. Stoiliselt elatakse üle retoorikute ja filosoofiaõpetajate regulaarsed pagendamised, kui nende tegevus mõne poliitiku meelest taas riigile ohtlikuks muutub.
Ja ometi pärinevad Rooma riigi ajast tekstid, millele toetuti hiljem läbi mitmete sajandite. Tänu Ilmar Vene ja Jaan Undi tandemi tänuväärt tööle on eestlastele kättesaadav üpris esinduslik kogu rooma filosoofia tõlkeid, mis sai alguse Marcus Aureliuse raamatuga «Iseendale» (1983) ning jätkus Augustinuse «Pihtimuste» (1993) ja Seneca «Moraalikirjadega» (1996).
Nüüd on siia ritta lisandunud Cicero kuulsamaid traktaate «Kohustustest».
Igal ajal oma lemmik
Raamatuloolaste sõnul sai sellest traktaadist keskajal tõeline bestseller, mille käsikirju on säilinud üle 700 eksemplari. Ning ka sel ajal, kui Gutenbergi leiutis usinate munkade sulgedele puhkust andis, säilitas Cicero oma edetabelikoha piibliraamatute ja ladina keele grammatika järel.
Filosoofialoolastel jääb üle vaid imestada, kuidas ajalugu oma lemmikuid valib. Ei hiilga Cicero siin erilise originaalsusega, vaid toetub varjamatult ühe oma lemmiku, keskmise stoa rajaja Panaitiose teosele. Isegi tema palju ülistatud retoorikuvõimed ei pääse traktaadis ilmselt mõjule sama võimsalt kui rahva ees kõneldes tekst on vahel konarlik ja kordusi täis.
Siiski pälvib Cicero lugeja poolehoiu tänu oma aususele. Ja imestus läheb üle, kui meenub, millised filosoofilised teosed on jõudnud müügiedetabelitesse meie ajal. «Sofie maailm», mille autor kirjutas inimlikus ja lihtsas keeles, mõeldes oma tütrele, ei olegi ehk nii kohatu paralleel.
Cicero kirjutab oma 21-aastasele pojale Marcusele elust, mille poole tasuks püüelda: sellest, mis on sünnis, auline ja kasulik. Tema juhised on põimitud näidetega tegelikust elust ja konkreetsetes olukordades teha tulnud valikutest, kuna eetikas saab määravaks praktiliselt tehtud otsus olukorras, kus väärtused kipuvad olema üksteisega vastuolus mis on kasulik, ei pruugi väärida austust, ja vastupidi.
Fortuuna vintsutused
Marcus Tullius noorema on isa saatnud Ateenasse peripateetikute kooli teadmisi omandama. Kuuldavasti peab poeg end välismaal üleval justkui tänase vene uusrikka järeltulija mõnes vana Euroopa ülikoolis.
Kreeka tarkus on tolmukorra alla mattumas ja Rooma noortel meri põlvini. Cicero jätkab stoiliselt helde toetuse maksmist oma tormakavõitu pojale, kel näib küll olevat rohkem annet sõjakunsti kui filosoofiaga tegelemiseks. Ning paneb viimasel eluaastal kirja oma õpetussõnad.
«Naudingud, ülipeibutavad valitsejannad, juhivad üldreeglina vaimu voorusest kõrvale, ja kui valude tungal lähendatakse, kohkub suurem osa üle igasuguse määra; elu, surm, rikkus ja vaesus erutab kõiki inimesi ütlemata ägedalt. Kes oma suurehingelises ülevuses vaatab ülalt alla niihästi ühele kui teisele, selle poole vaatavad kõik alt üles.»
Cicero isalik hool hõlmab aga hoopis rohkem kui üht üleannetut poega. Konsulina on ta välja teeninud Isamaa isa tiitli, millest auväärsemat ei ole olemas. Ta on üle elanud isevalitseja Caesari tõusu ja languse, paljastanud vandenõu ja jõudnud hetkeks loota, et vabariik taastatakse.
Ta on hiljuti kaotanud armastatud tütre Tullia ja lahutanud oma noorest naisest, keda Tullia surm ei kurvastanud piisavalt. Ta on liikunud poliitiliste vastaste hirmus ühest villast teise ja olnud sunnitud jälgima riigi saatust eemalt.
Nende fortuuna pakutud vintsutusteta olekski ilmselt jäänud kirja panemata kogu Cicero filosoofiline pärand, mis on suures osas valminud kahel viimasel aastal enne tema mõrvamist.
Kohustus, Cicero loodud sõna officium, ei ole tõlkevaste mõnele kreeka eetikast tuntud voorusele, nagu paljud teised tema kasutatud terminid. Sõna hilisem levik tekitab küllap assotsiatsioone teatud ameti ning «ofitsiaalsusega» seotud moraalsete kohustustega.
Nii see siiski ei ole; Cicero jaoks haarab see mõiste endasse arutlused inimeseks olemisega seotud kohustustest kõige üldisemas mõttes, alustades ülima hüve mõistest ja lõpetades juhistega igapäevaelu korraldamiseks. Advokaadina kaalub ta iga dilemma puhul poolt- ja vastuargumente ning selgitab, kuidas otsuseni jõuda.
Isade ja poegade konflikt
Cicerole on pahaks pandud skeptitsismi: kuna ühte tõde tema jaoks ei eksisteeri, jäävad otsad tihti lahti ja õige vastus sõltub konkreetsest olukorrast. Tõepoolest ebamugav ja ebaefektiivne suhtumine: nii on inimesed sunnitud ise enda eest mõtlema ja otsustama. Vana stoik saab ainult kirjutada ja loota, et nad võtavad kord aru pähe ja teevad paremaid otsuseid kui seni.
Antiigis oli levinud arusaam, et iga tegevuse jaoks sobib inimese elus teatav etapp: kehaliste harjutuste juurest liigutakse matemaatikani, enne riigiametisse asumist tuleb käia sõjas. Ka Cicero rõhutab sageli, et kõige ohtlikum on vanas eas logeleda just siis on viimaks aeg (inimese moodi) mõtlemiseks, kuna nüüd ei häiri seda enam keha ja hinge nooruses (looma moodi) vallanud soovid.
Kas nii ei saagi isad ja pojad, mõtlejad ja tegijad kunagi üksteist mõista? Kas ei jäänud Cicero oma pojale selgituste andmisega pisut hiljaks, kuna oli kogu elu pühendanud riigi teenimisele?
Ehk võikski juba täna, tarkusepäeval, võtta tunnike priiks neist asjadest, mida oleme harjunud kohustusteks pidama, et kutsuda oma Marcus põlve peale ja temaga maailma asju arutada.
Marcus Tullius Cicero
Marcus Tullius Cicero
«Kohustustest»
Kaks tuhat aastat tagasi elanud Marcus Tullius Cicero (10643 e.m.a.) oli Rooma poliitik, kõnemees ja filosoof, kellele Vabariigi teenimine oli kõrgeim kohus ja suurim au, ja kes tänu oma kõnedele ja kirjadele on kaugmineviku inimestest ehk kõige tuntum.
Cicero teosele lisaks leidub raamatus ka tõlkija Ilmar Vene arutlus Cicerost tema viimase traktaadi paistel.
Tõlkinud Ilmar Vene
Kirjastus
Ilmamaa 2007