Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/02/19/15897230t1h7b56.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2219563t1hbbc5.jpg)
Draama 2007 arutelul «Millest räägivad noorte elust kunstid» osalesid haridusminister Tõnis Lukas, VAT Teatri lavastaja Aare Toikka («Klammi sõda», «Pal-tänava poisid») ja kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud ning eelmise aasta parimaks noortelavastuseks valitud tüki «Kuidas elad?! ...Ann?» lavastaja Sven Heiberg Endla teatrist.
Teematõstatuse aluseks oli fakt, et nii nagu vahel kunst imiteerib elu, imiteerib mõnikord elu kunsti, ehk siis proosalisemalt teinekord võib juhtuda, et lavastus, mis kujutab realistlikult noorte elu (kas siis kujundlikult või kontsentreeritult) ning sisaldab noorte või laste elu varjupooli, ei mõju sugugi pedagoogiliselt, vaid pigem varjupooli ergutavalt.
Negatiivne on noorte arvates siis lahe ning jobudest võivad saada kangelased («Wremja» ja «Tulnuka» rullnokkade heroiseerimine on selle selge näide).
Samas ei saa päriselu näiteks teatrist või filmist ära lõigata. Valusate teemade, näiteks koolivägivalla käsitlemata jätmine on veel halvem variant. Arutelul osalejad jõudsid tõdemuseni, et eelkõige on oluline ausus teemade ettevõtmisel.
Noorte-teemasid ei tohi mingil juhul käsitleda vaid moe ja kindla sihtgrupi (kindel tarbijaskond) olemasolust lähtudes. Kui lastele tehtav teater on see impulss, millest sõltub publiku edaspidine suhe teatrisse üldse (see põletav küsimus, kas ta üldse kunagi veel tuleb), siis noortele tehtav sotsiaalsem teater määrab publiku jaoks edaspidi ära teatri tõsiseltvõetavuse.