Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2216427t1h04cf.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2220461t1hb693.jpg)
Teade tenorite tenori Luciano Pavarotti surmast tekitas kohe palju vastukaja. Kõikjal. Kuigi itaallane pole siinse publiku ees esinedes oma häält ja kunsti kuulajatega otsekontaktis jaganud, täitus Postimehe kommentaaride lehekülg veebis surmateate taga kohe südamlike hüüatustega. Ei mingit sappi või ilkumist, nagu see veebikommentaaride puhul juba peaaegu normiks saanud.
Pavarottit, õigemini tema häält, armastatakse. Tema esitused on paljusid inimesi puudutanud ja see muusikaga puudutamise tunne on miski, mis püsib inimestes visalt läbi aja ja üle olude.
Unikaalne esineja
Tõele au andes kuuluvad viimaste aastate uudised Luciano Pavarottist pigem meedia kõmurubriiki kui kunstisaavutuste valda. Selles pole midagi ebaloomulikku, kui arvestada laulja suhteliselt kõrget vanust ja erilist staatust.
Tema tervise kohta on avaldatud pisimaidki detaile vähihaigusest ja operatsioonidest, tema naistest, kehakaalust, hobustest ja varanduslikust seisust teame märksa rohkem kui loominguenergia seisukorrast.
Nagu aeg murendab tantsijate liigeseid, kohtleb vananemine ka lauljate häälepaelu halastamatult hääl ei liigu enam endise plastikaga ega helise kunagise iluga. Pavarotti oli juba kaugelt liiga eakas, et temalt oodata kunstilise kõrgtasemega laulusooritusi. Kuid väga paljud inimesed hoidsid möödunud iluhetki kiivalt meeles ning itaallase särav naeratus kinnitas tema kuvandit südamlikult sooja inimesena.
Luciano Pavarotti sündis ooperilembeses Modenas 1935. aasta 12. oktoobril. Tema pagarist isa oli harrastuslaulja, ema töötas sigaretitehases.
Atleetliku kehaehitusega ja pikk Luciano mängis nooruses jalgpalli. Kuigi ema üritas poega lükata raamatupidaja karjääri suunas, otsustas ta ikkagi lauljakoolituse kasuks ning liikus samm-sammult ja sugugi mitte alati sujuvalt lauljakutse suunas.
1961 võitis Pavarotti ühe ooperikonkursi ja tegi lavadebüüdi Rodolfona «Boheemis». Sealt edasi kulges kõik järsult ülesmäge kuni kõrge tipuni. Kriitikud küll nurisesid vahel tema puise lavaliikumise üle, kuid kiitsid hääle loomulikku ilu.
Praegu pakutakse Pavarotti häälega plaadistuste müügi arvuks sada miljonit, milleni on küündinud vaid vähesed poptähed. Itaallane laulis aga pea eranditult ooperirepertuaari, klassikat.
Pavarotti surmast teateid edastanud uudisteagentuurid tuletasid meelde sõnu, mida laulja kunagi lausus: «Ma avasin muusika uksi igaühele. Mu hääl teeb inimesed õnnelikuks. See on mu uhkus ja ka kohustus.»
Kui haruldane on hääle, musikaalsuse ja isiksuse selline kombinatsioon nagu eluajal legendiks muutunud Pavarottil, on näidanud nn neljanda tenori otsingud. Pärast Pavarotti-Domingo-Carrerase staadionikontsertide muinasjutulist edu 90ndatel otsisid muusikatööstus ja press pingsalt uut nooremat tenor-tähte, kellest saaks vormida järgmise üle aastakümnete püsiva tähe.
Nagu omal ajal «uute biitlite» leidmine luhtus, pole siiani suudetud poodiumile kergitada kedagi, kelle puhul saaks rääkida nii soojast häälest või ligilähedaseltki tõmmata paralleele sellisest suhtest publikuga nagu seda hiilgepäevil ja hiljemgi omas Pavarotti. See lisab kaalu väidetele, et tegemist oli unikaalse esinejaga.
Soojus loeb
Siiski polnud Luciano Pavarotti lavakarjäär nii päikeseline ja plekitu nagu võib tunduda. 1992. aastal jäi ta pressile vahele sellega, et laulis terve kontserdi «suumaigutajana» ehk töö tegi ära lava taga käima pandud helilint.
Lisaks sellele tunti Pavarottit mitu aastakümmet kui kergekäelist kontsertide tühistajat. Supertenori kerkimist massiimetluse tasandile loetakse suuresti laulja kauaaegse mänederi Herbert H. Breslini teeneks. Osav ärimees aitas Pavarottil välja loovida kitsastest aristokraatliku hõnguga ooperisaalidest ja tihti ei jäänud tal ooperiesinemisteks enam aega.
Nii osales laulja krediitkaardireklaamides, lõi kaasa staadionikontsertidel ja heategevusgaladel, osales filmides, poseeris lahkesti pressifotograafidele.
Kui sõber ja konkurent Placido Domingo kuulis Pavarotti surmast, vihjas temagi ärihaidele, lausudes, et tema elu suurim õnnistus oli saada Pavarotti sõbraks kõige selle kiuste, mida soovisid meelelahutustööstuse bossid. Nemad olevat tahtnud näha rivaalitsemist ja ületrumpamise soovi.
Aga publik nägi, kuulis ja jättis meelde mitte selle, millele rõhus kõmupress ja mida püüdis võimendada muusikaäri Pavarotti hääles ja esinejaolekus oli inimlik mõõde, mis edastus isegi salvestuste kaudu. Seepärast armastatakse teda ka Eestis.
Luciano Pavarotti
Sündis 12. oktoobril 1935 Modenas Itaalias, suri 6. septembril 2007 sealsamas.
Tegi ooperidebüüdi 1961. aastal, viimane avalik esinemine toimus 2006. aastal Torinos taliolümpiamängude lõputseremoonial.
Karjääri tippaastatel saabus Pavarottile 50 000 fännikirja aastas. Enda väitel ei öelnud ta kordagi ära ühelegi autogrammiküsijale.
Hinnanguliselt on müüdud rohkem kui 100 miljonit heliplaati Pavarotti klassikasalvestistega.
Laulis duosid selliste popparitega nagu James Brown, Zucchero, Bono või Sting.
Pavarotti esines 735 korda Metropolitan Opera laval.
Tal on esimesest abielust kolm täiskasvanud tütart ja teisest tütar Alice, kes on vaid neljane.