Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2221781t1hd304.jpg)
Peagi algav Varssavi filmifestival, mille üks fookusmaid on tänavu Eesti, nimetab seda, mis praegu siinse filmiga toimub, plahvatuseks. Plahvatab siis või? Ja mis ikkagi toimub, kuidas on lühikese aja jooksul koguni kolm filmi, Kadri Kõusaare «Magnus» (Cannes), Ilmar Raagi «Klass» (Karlovy Vary) ja viimati Veiko Õunpuu «Sügisball» (Veneetsia) rahvusvahelisele areenile pääsenud?
On see juhus? Süsteemse filmipoliitika tulemus? Lihtsalt festivalide soov laiendada geograafilisi piire? Või tõesti uus filmiline kvaliteet?
Karlo Funk, Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert:
Eesti film oli 1990ndatel «omadele võõras» ja rohkem kui muud kultuurivaldkonnad riigi poolt isevoolu teed minna lastud. Vaataja ootas samas alateadlikult ameerika filmiformaadi kordamist eesti versioonis kümneid kordi väiksema eelarvega.
Filmitegijatel puudus kindel pinnas, millelt otsida kontakti oma vaatajaga. Eesti eripäraks on, et millegi olulisuse märgiks on hea vastuvõtt välismaal. Kui tahes hea ei ole teos või nähtus, spordi mudeli järgi peab see midagi «võitma». Nii paistiski ühe lahendusena teha filme festivalide jaoks, võõra vaataja jaoks, nii nagu mujal tehakse. Ent sellega läksid kaotsi teatav ausus ja teravus.
Kõik kolm läbimurde osaks olnud filmi («Magnus», «Klass», «Sügisball») võtavad seisukoha siin ja praegu eestlaseks olemise kohta. Nad räägivad varjatud eludest, mitte konformsetest unelmatest. Nad peegeldavad meie identiteeti erinevana teistest, ent euroopalikus filmikeeles. Filmikunst on muu hulgas meedium inimestele, kes tahavad teada, kuidas teised elavad ja seda need filmid ilustamata vormis pakuvadki.
Et see juhtus just nüüd, on kombinatsioon andekusest, õnnest ja sihipärasest tööst. Ent varem või hiljem oleks see juhtunud. Loodan, et eesti film on tulevikus vähemalt nagu Etna vulkaan, mis Euroopale endast harva, ent ootamatult teada annab.
Tiina Lokk, PÖFFi juht ja filmikriitik:
Kui Aki Kaurismäki film «Mees ilma minevikuta» võitis aastaid tagasi Cannesis ühe peapreemiatest, küsiti mult kommentaari. Mäletan täpselt, et ütlesin sellega seoses: eesti filmi hakkab saatma edu hetkest, kui siinne reissöör julgeb vaadata peeglisse, lepib vastuvaatava peegelpildiga ega ürita enam olla eurooplane üleüldiselt.
Ka Kadri Kõusaare, Ilmar Raagi ja Veiko Õunpuu teoste puhul on rahvusvaheline filmiüldsus esile tõstnud ennekõike karakterite siirust ja ehedust ning ausat teemakäsitlust. Järelikult midagi on toimumas, kas on hakatud vastupeegeldust hindama, seda rohkem väärtustama, tegelema oma, Eesti asjadega?
Tahaks uskuda ka, et tänu filmikoolile, arenevale filmitööstusele ja festivalile (rahvusvaheline suhtlus ja taustsüsteem) hakkab meil lõpuks kujunema pinnas, mis võimaldab tekitada mäestikku, millest viimaks kerkivad ka tipud. Maailm tekkis Suure Paugu tagajärjel. Aeg näitab, kas eesti film kujuneb uueks galaktikaks või mitte.
Jaan Ruus, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu esimees, Eesti Ekspressi ajakirjanik:
Nagu üritati kloonida üht kindlat lammast nimega Dolly, nii unistavad reissöörid ikka kloonida mingit kummalist festivalifilmi. Nad toetuvad seni auhinnatutele ja ohkavad: raha on vähe. Kuid Dolly suri varsti.
Filmimaailmas lüüakse läbi siiski teistmoodi. Kõigepealt peab olema originaalset annet. Seda kasutades tuleb teha film, milles on isikupäraselt väljendatud sõnumit. Peab olema visadust ja vahel meeleheitlikkugi otsingujulgust. Tuleb osata teha koostööd, filmitegemine on juba kollektiivne kunst. Reissöör üksinda ei tee midagi.
Kolme eduka filmi puhul on reissöörid mõelnud ennekõike sisule ja oma sõnumi väljendusrikkusele. Kusjuures, kõik kolm on täiesti erilaadsed taiesed.
Alati on oluline ka ühiskondlik foon, ja see on Eestis praegu filmisoodus. Eestis käiakse kinos mitu korda enam kui Lätis ja Leedus.
Kinno tuleb piisavalt raha. Igapäevane leivaraha tuleb filmitegijatele audiovisuaalreklaamist.
Filme tehakse piisavalt palju ja erinevaid. Ka Eesti Televisioon on õla alla pannud.
Filmitehnika lubab filme teha odavamalt kui kümmekond aastat tagasi.
Produtsentidest, neist, kes jäävad ekraani taha, kuid kes seisavad kogu filmi taga, on saanud professionaalid.
Filmitööstusmaastik on omandanud selged kontuurid.
Nii et oligi aeg, et meid märgataks ka väljaspool Eestit.
Aga kõik algab andest. Ja peab olema piisavalt energiat: filmimaailm ei salli laisku.