Mees, kes viib julgelt õnnetustele vastu

Foto: Mihkel Maripuu

Jaak Tammearu abita jääksid pooled teletegijad ekraani ees jänni.

Saade «Kuniks elu» ähvardas eelmise kümnendi algul lõpetada mitme inimese elu. Vahur Kersna läks eetrisse Viimsi talveaiast, kus stuudioadministraator Jaak Tammearu pidi kindlustama, et kõik sujuks õlitatult. Ent hullemini poleks saanudki minna.

Tammearu (54) mäletab, kuidas ühtäkki tõmbasid nurgalauas istunud vene keelt kõnelevad jämedate kuldkettidega mehed prožektori stepslist välja – neile ei meeldinud kaamera ette jääda. Kui Tammearu üritas valgustit uuesti vooluvõrku lülitada, ähvardas üks ketikandja oma püstolile osutades ta maha lasta.

Saates pidi üles astuma Mare Väljataga, aga vene platnoide laule esitav kitarrimees ei teinud lava vabaks. Teine kutsutud laulja Carl Danhammer oli nii raskes joobes, et suutis vaevu püsti seista. Kokal jäi saate tarvis kalaroog tegemata, sest ketikandjad käskisid tal enne seaprae valmis saada. Kõik see, mis untsu läks ja tegemata jäi, oli Tammearu vastutada.

Aga see polnud veel kõik. Saate lõpus pidi posti ümber tantsima striptiisitar. Kersna kuulutas tema etteaste välja. Kui ühtäkki teatas Tammearu meeleheitel näoga: «Tead, meil on probleem – strippar keeldub riidest lahti võtmast.» Esiteks seepärast, et talle ei maksta, ja teiseks seepärast, et maffiamehed ei luba.

Saade lõppes sellega, et režissöör Ülle Õun tormas ülekandebussist välja ja puhkes nutma: närvid ütlesid üles. Aga Tammearu, kes saate kaadritaguse ohjamisega toime ei tulnud, töötab ETVs seniajani – ja on saanud legendiks. Kunagi poetatud lause «Kõik need Otid ja Ojad tulevad ja lähevad, aga Tammearu jääb» kehtib ETVs tänini.

Sest Tammearu, ametilt režissööri assistent, on asendamatu. «Kõik, mida keegi teine ei taha, ei viitsi või ei jaksa teha, teeb Tammearu,» nendib «Pealtnägija» algusaegadest tema abile lootev Kersna.

Saate lõpuminutiks on vaja vikatit ja reha? Aeg läks! Möödub kümme minutit. Tammearu ilmub vikati ja rehaga. Telekokale on vaja lehmasaba? Kes läheb turule seda otsima? Loomulikult Tammearu. Saatesse on vaja 30 külalist, kes oleks valmis seal ka sõna võtma?

Andke mõned tunnid. Küll Tammearu ajab kvoorumi kokku, poliitikutest pensionärideni.

«Ma ei kujuta telemaja temata ette,» kiidab Reet Linna, kes on veerand sajandit Tammearuga koostööd teinud. «Teda jagub siin igale poole.»

Jagub, ja oi kuidas veel. Sest nagu Linna nendib: Tammearu suurim viga on see, et ta ei oska «ei» öelda. Ja suurimaid plusse see, nagu märgib temaga kolm kümnendit koos töötanud režissöör Maire Radsin, et tänu mõnusale omamehelikkusele saavutab ta kontakti ükskõik kellega. Kui tahate, et keegi stuudio nurgas augu kinni kataks, tehke see ülesandeks Tammearule, soovitab Radsin. Ja te näete, kuidas ta organiseerib kaks naeratavat inimest augu ette istuma.

Ometi on Tammearu kõikevõitval võlul oma hind. Tervis, mis seal salata, nõuab mitmest kandist kõva putitamist, aga ta ei kaeble. (Alles hiljem tunnistab, et vaevles kogu usutluse vältel hirmsa kõhuvalu küüsis.) «Televisioonitöö on ohverdamine,» nendib ta.

Arvamus

Vahur Kersna

«Jaak on sootu inimene, nagu fluidum, mis hõljub mööda telemaja. Ta on sama oluline nagu esimene stuudio – võta see ära, ja ETVd enam ei ole. Jaak on samasugune osa ETV ajaloost. Kui televisioonil oleks Hall of Fame, mis on pühendatud neile, kes on telele kõige rohkem andnud, siis Tammearu pilt peaks seal rippuma kuldses raamis. Kui kellelgi on unistus surra televisioonis, siis on see Tammearul. Tema lojaalsus ja pühendumine televisioonile on pretsedenditu.»