100-aastase Harry Michael Veide lugu ehk kuidas meremehe-elu vormib inimese

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Täna 100-aastaseks saav Harry Veide on Pärnumaa kuulsate meremeeste ja laevaehitajate Veidede järeltulija.

FOTO: Liis Treimann

Iga vähegi Eesti merenduslooga kokku puutunu on midagi kuulnud Ikla Veidedest, kes ehitasid laevu, sõitsid merd, edendasid kooliharidust ja pidasid talusid. Ajaloolane Reet Naber kohtus Harry Veidega, kes täna saab 100-aastaseks.

Masina­meeskond (Harry Veide paremalt kolmas).

FOTO: Harry Veide erakogu

Leivalaev Pollux.

FOTO: K. Kirsi erakogu

Sõpradega sõjakoolis (Harry Veide vasakult teine).

FOTO: Harry Veide erakogu

Olen juba sündinud merepisikuga veres, iseloomustab Harry Veide ennast. Tema vanaisa Jüri andis Heinaste merekoolile oma maja kasutada (seal on praegu muuseum), et kasvatada oma ja naabrite laevadele diplomeeritud laevajuhte, kaugsõidukaptenitest vanaonud juhtisid suuri ja väiksemaid laevu ning Mihklist sai üks Eesti esimesi polaarkapteneid.



Harry isale Martinile jäi talu, kuna vanem vend Jaan oli Prantsusmaal surnud. Isa oli koolitatud mees, lisaks Salatsi kihelkonnakoolile lõpetanud Riia vaimuliku seminari, oskas mitut võõrkeelt ja toimetas vallas enamiku vaimulikke talitusi.



Häädemeestelt pärit ema Alviine-Rosalie poolne suguvõsa oli samuti mererahvas – Martinsonid, kellele enne I maailmasõda kuulus Eesti arvukaim ja esinduslikem purjelaevastik.



Ja nagu Eestis ikka – kõik tegijad on omavahel sõbrad-tuttavad-sugulased, nii on ka Harry Michaeli suguvõsas palju meremehi: kapteneid, kipreid, tüürimehi, pootsmaneid, madruseid, mehaanikuid. Harry suundus tehnika poole, temast sai hinnatud laevamehaanik, õppejõud ja soojustehnika insener.



Nagu ta ise ütleb, algas tema teadlik elu ajast, kui ta vanaema käekõrval läks Treimani algkooli. Sealt edasi tuli Pärnu poeglaste gümnaasium, mille reaalharu nooruk lõpetas 1929. aastal maksimumhinnetega. Sama aasta oktoobris alustas ta vabatahtlikuna sõjaväeteenistust 9. üksikus jalaväepataljonis Pärnus.



Pärast noortekursuse lõpetamist ning reameheks ülendamist suunati ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli aspirantide klassi. Pärast lõpetamist tegi ta noortele aspirandihakatistele rividrilli ja õpetas taktikat. Kuid kadetikursusest ta loobus, sest hing ihkas merele. 1932. aastal lahkus ta kaitseväeteenistusest nooremleitnandi auastmes ja arvati reservi merekindluste koosseisu.



Tema auastmes oli ülendamine suhteliselt kiire. Seda põhjendas esildise teinud kooli ülem tema suurepärase atestatsiooni, sõjakoolis omandatud teadmiste ning võimekusega tegutseda sõjaaegse rühmajuhina.



Olen ennegi lugenud ohvitseridele antud hinnanguid, ja mitte vähe, kuid nii positiivset atestatsiooni kui on kirjutatud Harry Veide kohta, pole kätte sattunud. Kui koos seda vaatasime, ütles Harry, et näe, endalgi hakkavad kõrvad õhetama.



«Näe, siin on veel kirjas, et olin täiesti karsklane,» ja naerab, et tegelikult on ta mõne aja olnud lausa diplomeeritud karsklane. Pärnus oli neil koolis õpilas­ühing Püüe, kus muu hulgas tegeldi tõsiselt karskusküsimustega, peeti koosolekuid ja esinemas käisid vabariigi juhtivad karskustegelased. Lõpuks anti osalejatele vastavad tunnistusedki. «No aga eks ma ikka õppisin napsuvõtmise ka ära, üks ohvitser peab ju ka seda oskama. Aga suitsetamist pole selgeks saada proovinudki.»



Põhiline, mis tema iseloomustamiseks kirja oli pandud, on lühidalt järgmine: «On täiesti õiglane. Isiklikult tema pääle pandud kohuseid täidab kõige suurema hoole ja täpsusega; nõuab seda igal sammul ka oma alluvailt. Oskab kasvatada alluvaid teadlikult ja ennastsalgavale tööle meie riigi huvides. On kõigiti algatusvõimeline ja püsiv algatatud ettevõtte lõpuleviimisel. Iseloomult on tõsine, otsekohene ja energiline. Suudab otsustada kiiresti, tabavalt ja iseseisvalt, julgeb kanda vastutust. Igas töös näitab üles hääd tahet, püsivust, järjekindlust ja hoolsust. On eeskujulikult viisakas ja korrektne, nii seltskonnas kui ka ülemate ja alluvate vastu. /---/.»



Kiidusõnu jätkus ka merejõudude juhatajal kaptenmajor Johannes Santpankil, kui ta tegi kokkuvõtet Harry mitmekuisest teenimisest reservohvitserina aastatel 1939–1940. 1940. aastal sai ta leitnandiks.



Tegelikult oli Harry Veide eesmärgiks saada meremeheks, ja just mehaanikuks. Tollal oli meresõidus tavaks, et ole sa Veide või Martinson, Grant või Kurgo, alustama pead ikka elementaarsete teadmiste-kogemuste omandamisest. Tallinna Merekooli astus ta 1932, kohe teise klassi, esimese eksamid tegi eksternina, gümnaasiumist ja sõjakoolist oli kõva põhi all.



Oli juba kogutud vajalik praktilise töö kogemus mehaanika- ja lukksepatöökodades, eri laevades (aurulaev Kodumaa, pukser Anna, jäälõhkuja Tasuja, meremärkide panija Lood) oli ta sõitnud 1928. aastast. Alustada tuli kütjana, siis teha masinisti tööd ja kõrvalt õppida ka päris mehaaniku ametit.



Pärast laevamehaanikute klassi lõpetamist läks ta aurulaevale Pollux teiseks mehaanikuks. Hiljem, koolihariduse ja kogemuste lisandudes, sõitis ta esimese (vanem)mehaanikuna aurulaeval Merkur.



Mehaanikud kuuluvad laevaohvitseride (juhtkonna) hulka. Neil oli ja on ka praegu ülesandeks juhtida laeva kogu masinateenistust. Kuna laevapered olid suhteliselt väikesed, kujunes sõidu ajal režiim tihti nii, et neli tundi seisti vahis ja neli oli vaba ja siis jälle neli tundi vahti.



Harry ütleb, et see oli üsna kurnav. Aga laevapered olid sõbralikud ja tihti tuli esimene mehaanik, kes tegelikult vahis ei pidanud olema, just sellel kõige raskemal öisel ajal ja lasi nooremad puhkama. «Ma ise tegin ka nii, kui esimeseks mehaanikuks sain, sest oli meeles, milline õnn see oli, kui kordki sai une täis magada.»



Meresõitu ei jätnud ta senini, kuni meie meri veel vaba oli. Merekooli ajalgi leiame ta õppetöö vaheaegadel aurikute Linda ja Julia munsterrollidesse esimese mehaanikuna sisse kantuna.



Merereisid on ta viinud peaaegu kõigisse Euroopa sadamaisse, pikemad otsad olid Vahemerre. Kui küsin, mis kõige eredamalt meelde on jäänud, saan vastuse: «Amsterdam ja Oslo. Amsterdami kunstimuuseum oma suurepäraste maalidega ning Oslo riigiooper.»



Aga no need meremehejutud, kuhu need siis jäävad? «No sai ikka tempe ka tehtud, kes neist prii on! Ühel päris esimestest reisidest, kui olin veel Kodumaal õpipoisiks, sõitsime Prantsusmaale. Sadamas kai veinivaate täis, ekspordiks.



Pimedas ettevõtlikumad mehed ütlesid, et võtke kõik tühjad nõud kaasa, lööme punni eest ära ja laseme nõud täis. Läksime laeva tagasi ja kõva pidu hakkas peale.



Hommikul vaatame: kai peal veinivaadi juures maailmatuma loik. Oeh. Ja siis tuleb politseinik ka veel sinna uurima, vaatab siit ja vaatab sealt, kõnnib laevade poole. Hakkas küll natuke kõhe. Viisime kõik oma nõud, kus veel veini oli, katlaruumi, et kui häda käes, viskame katlasse. Aga ametmees laeva ei tulnud, ju seda veini siis nii palju oli, et meie tehtud loiguke suurt midagi ei tähendanud. No siis maitsesime veini mõnuga edasi.



Omaette huvitav kogemus oli siis, kui kapten Jakob Rang kutsus kaasa Rotterdami uusi laevu ostma. Mehaanik oli ju laevamasinate ülevaatamisel ja hindamisel vajalik. Olime seal paar nädalat, laevad Merkur ja Mars said ostetud ja Merkuril ka ise sõidetud. Sealt on veel meelde jäänud autosõit Hollandi firma esindajaga. Too kihutas tammi mööda 120ga, mul oli üsna põnev. Ainult tagasisõidul tahtis kapten miskipärast minuga oma esimese istme koha tagaistmele ära vahetada.»



Ja on lugusid omameeste kokkuhoidmisest, sadamakraaklemistest, tollimeeste altvedamisest (no kes neist lisakroonidest siis ikka ära ütles!), õnnetust hädapiduri tõmbamisest Hitleri Saksamaal, kus sõber vaat et kinni pidi minema, elust merel ja kaldal.



1937. aasta tõi ellu muudatuse. «Olime just Stockholmis, kui äkki tuli telefonikõne Tallinna Merekooli direktorilt kaptenmajor Mihkel Nõmmikult, et kas ma ei tahaks tulla merekooli õpetajaks, neil just head mehaanikut vaja. Võtsin pakkumise vastu ja 1. detsembrist alustasingi merekoolis õpetaja kohusetäitjana. Õpetasin nii mehaanikuid kui ka laevajuhte. Minu anda olid tehnoloogia, aurumasinate, elektrotehnika, mehaanika, tugevusõpetuse ja laevamasinate tunnid, nädalas kokku 24.»



Nagu praegugi, kippusid ka tollal meremeeste koolitajate palgad meretöötegijate omadele alla jääma. Et vahet vähendada, on direktor Nõmmik taotlenud haridusministeeriumilt Harry Veidele luba lisatundide andmiseks, «et vähegi kompenseerida tema ületulekut õpetaja kohale».



Merekooli õpetajaks jäi Harry 1944. aastani. Kui Saksa ajal määrati merekooli direktoriks E. Kägi, valis ta Harry kooli inspektoriks, kellena ta töötas seni, kuni 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ajal sai maja otsetabamuse. Kooliga oli lõpp ja Harry läks tööle Meretehasesse, kus remonditi sõjalaevu.



Kui venelased tagasi tulid, läks tehas sõjaväelaste kätte, vahetati kaader ja polnud tahtmist sinna jääda. Õnneks oli vanal tuttaval Oskar Kirretil vaja inimesi Tööstuse Teadusliku Uurimise Keskinstituuti. Sestpeale algas insenerielu, mis kestis pensionile jäämiseni aastal 1990.



Kuna Harry Veide ütles, et põnevaimad aastad tema elus olid meresõidu ja merekooli aastad, siis siin lõpetame. Kuigi järgmistesse aastatesse mahub nii tohutult palju, et õhukesest raamatustki ei piisaks. Võiks ju veel rääkida, miks tal on tulnud kaks korda (1944, 1950) tehnikaülikooli lõpetada, kuidas ta mitteusaldatavaks kuulutati, kuis õpetas, tegi projekte, uuris, kirjutas raamatuid, kuis töötas plaanikomitees peaspetsialistina.



Samuti tema kiindumus sporti, eriti purjetamisse ja tennisesse, ning aktiivne osalemine erinevates organisatsioonides ja nende juhatustes, alates Kaubalaevastiku Mehaanikute Ühingust enne sõda ning lõpetades üliõpilasseltsi Liivika, Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi Lõpetanute Ühingu, rahandusministeeriumi pensionäride klubi ja Eesti Mereväelaste Koguga.

Tagasi üles