Mihhail Lotman: utoopiast ja antiutoopiast

Foto: Pm

Räägiksin natuke kirjandusest ja natuke utoopiast.

Alustame aga vahendajast, mediaatorist. Kitarristid kutsuvad mediaatoriks ehk medikaks seda, millega keeltel mängitakse. Aga kes mängib? Võime ju öelda, et mängib kitarrist, mängivad tema sõrmed. Sõrmed hoiavad mediaatorit. Kas mängib kitarr või kitarrist? Selge on, et mediaator ise ei mängi, see ainult vahendab. Aga mida või keda ta vahendab? Kas mediaatoril on mingisugune individuaalsus? Hea kitarrist ütleb, et muidugi on. Viletsa mediaatoriga ei saa üldse mängida. Kuid milline on ideaalne mediaator? Selline, mida nagu ei olekski, mida me ei pane tähelegi. See on igasuguse vahendamisega nii. Kui ostate midagi müüjalt, siis kauba ja teie vahel on vahendaja. Hea vahendaja on see, kes ei võta vahendamise eest märgatavat tasu. Kuid ilma mediaatorita ka ei saa. Kitarrimäng on siin meile ainult üks metafoor.

Me lähtume sellest, et kitarrimängija tahab oma mänguga midagi väljendada, midagi öelda. Sel, kes pruugib keelt, on midagi öelda. Loomulik keel on üks universaalsemaid mediaatoreid, keele abil me väljendame mõtteid. Levinud arusaam on, et keel ongi üksnes vahend, näiteks ütlemise vahend. Kuid küsimus on selles, kas keelel endal ei ole äkki ka midagi öelda. Äkki on ta selline vahendaja, kes tahab märgatavat kasu saada või ise midagi teada anda? Mil määral me räägime mingit keelt, näiteks eesti keelt, ja mil määral eesti keel räägib läbi meie?

Mõte ei ole sugugi uus ega paradoksaalne. Võib-olla kõige teravamal viisil väljendas seda luuletaja Jossif Brodski, kes leidis, et on vale öelda, nagu oleks keel luule vahend. Vastupidi, poeet on keele vahend, poeedis räägib keel. Kui Vladimir Võssotski suri, küsiti Brodskilt, mida ta Võssotskist arvab. See on keele jaoks väga suur kaotus, ütles Brodski, keel kaotas väga olulise vahendi. Ei midagi inimlikku, ta hindas inimest üksnes keele seisukohalt.

Kui poeet ise on keele vahend, siis pole tal endal midagi öelda, ta kuulab vaid seda, mida keel räägib. Siin peame küsima, kes luuletaja on. Tavaliselt arvatakse, et looja. Aga ta pole looja, ta on edasirääkija. Kelle juttu poeet edasi räägib? Alates romantikutest kujunes arusaam, et luuletaja, ja üldse kirjanik, on nagu prohvet. Ta räägib mingisuguse endast suurema jõu nimel ja annab edasi mingisugust enesest suuremat teadet. Siit johtub ka arusaam, et luuletaja ise ei pruugigi teada, mida ta räägib. Suur luuletaja ei pruugi sugugi olla kõige targem inimene. Veelgi enam: kui küsida tema käest selgitust selle kohta, mida ta kirjutas, siis aus inimene – nagu oli näiteks Ossip Mandelštam – ütleks, et ma ise ka ei tea, seletage parem mulle, et ma ise ka aru saaks. Brodski puhul oli vastupidi. Ta teadis küll, et on vaid luule vahend, aga kippus alati seletama.

Võrreldes luuletustega olid tema seletused üsnagi lamedad. Tema arusaam luuletajast oli aga väga huvitav.

Isegi siis, kui luuletajat ei peeta prohvetiks, kuuleb ta siiski mingisugust häält. Tihtipeale on see armastatu hääl. Dante keeldus end loojaks nimetamast – ta on vaid üleskirjutaja. Surnud armsam Beatrice sosistab talle kõrva, ja mida iganes Dante kirjutab, ei kirjuta ta mitte üksnes Beatrice auks, vaid see ongi Beatrice looming.

Võib ju arvata, et mõnikord minnakse lihtsalt armastusest segaseks. Aga ka väga kainelt mõtlevad inimesed on kuulnud mingisuguseid hääli, ja nad ei olnud hullud.

Nad teaksid väga täpselt, kelle häälega on tegu – see on muusa hääl. Muusa sosistab mulle kõrva, mina olen vahendaja ja kirjutan üles.

Kuid poeet ei ole ainus vahendaja. Kõigepealt vahendab ta teksti keele abil, siis käe abil, siis kirjutusvahendi ja paberi või papüüruse abil. Ja hakkab tunduma, et kõik, mis meil on, ongi ainult rida vahendajaid, sõnumi autorit ennast ei olegi.

Need vahendajad ei ole aga sugugi neutraal­sed. Isegi lihtsamad neist mitte, näiteks see, millele me kirjutame. Kujutame aga ette, et Dante peab kirjutama «Jumaliku komöödia», aga tal ei ole, kuhu kirjutada. Siis ta ei saa seda sellisel kujul luua. Homeros küll lõi suulise poeemi, mis ei ole lühem, aga on põhimõtteliselt teistsugune – koosneb tsüklitest ja on lihtsa semantilise struktuuriga. See vorm võimaldab rääkida sellest, kuidas asjad olid. Filosoofilised arutlused sinna ei mahuks.

Praegu kasutame kirjutamiseks virtuaalkeskkonda, kuhu on lihtne salvestada. See määrab ka sõnumite iseloomu. On täiesti selge, et need sõnumid, mida talletatakse kivisse raiudes, erinevad nendest, mida kirjutatakse paberile. Kui sa raiud midagi kivisse, pead sa veenduma, et see on väga tähtis, ja valid stiili, mis oleks võimalikult lakooniline, eriti kui sa pead ise raiuma. Ainult faktid. Ei mingeid kõrvalepõikeid või looduskirjeldusi.

Samavõrra oluline on sõnumi seisukohalt ka kirjutusvahend. Näiteks kui hanesule kasutamiselt mindi üle metallsulele, siis lause keskmine pikkus kasvas, sest võrreldes varasemaga oli mugavam kirjutada. Hanesulge oli valus käes hoida, seda pidi pidevalt teritama, see määris kohati rohkem, kui kirjutas. Seda kasutades mõtles inimene pidevalt alateadlikult sellele, kuidas lause kiiresti lõpetada. Metallsulgedega oli kirjutada palju kergem ja laused muutusid märkimisväärselt pikemaks.

Kui me räägime vahendamisest ja vahenditest, siis kõige tähtsam vahend inimesel on muidugi keel ise. Ja loomulikul keelel on omadus, mille tõttu ta on täiesti unikaalne. Me ei ole temast pidevas vaimustuses vaid seetõttu, et oleme sellega nii harjunud. Erinevalt teistest kommunikatsioonisüsteemidest võimaldab loomulik keel rääkida ka muudes ajavormides kui olevik ja muudes kõneviisides kui kindel kõneviis. Loomade maailmas on kommunikatsioon seotud käesoleva situatsiooniga – nad kas annavad midagi teada või jagavad korraldusi. Kui te käite koeraga jalutamas, siis teie jaoks on see pisut tüütu protseduur, mille eesmärk on lasta koeral oma loomulikke vajadusi rahuldada. Aga koera jaoks on see, mida te nimetate jalutamiseks, internetipunkti külastamine. See on ennekõike info. Ta läheb ja nuusutab, mis uudist, ja jätab korraldusi: ära siia tule, see on minu territoorium. Info koosneb kirjeldusest, mis toimub, ja korraldusest, mida ei tohi teha. Need on väga lihtsad kommunikatiivsed aktid.

Liigume siit edasi utoopiate suunas. Loomulikul keelel on niisiis unikaalne omadus – see võimaldab rääkida mitte üksnes olevikus või minevikus, mitte üksnes neist asjadest, mis on või olid, vaid ka nendest, mis tulevad. Kuid rääkimine asjadest, mis on tulevikus, on põhimõtteliselt teistsugune tegevus kui rääkimine asjadest, mis on olevikus või minevikus. Asjad, mis olid minevikus, need olid. Asjad, mis on olevikus, need on. Aga asjad, mis on tulevikus, ainult võivad juhtuda, kindlat garantiid pole.

Igasugune tuleviku kasutamine on hüpotees või soov. Kuid siin on veel üks oluline mehhanism: mediaatori kasutajal võib tekkida illusioon, et ta ongi selle peremees. See on minu kitarr, minu medikas, minu lugu, mina mängin ja ma mängin, mida tahan. Sama käib ka keele kohta. Eriti selgesti näeme seda arhailiste ühiskondade puhul: tekib illusioon, et inimene on keele või vähemalt mingi sõna peremees. Need sõnad, mida ma kasutan, kuuluvad kuidagimoodi mulle ja mul on nende üle võim. See on probleem, mis on sama aktuaalne praeguses küberkeskkonnas – sõnumi sanktsioneeritud või mittesanktsioneeritud kasutamine. Ma võin öelda, et on sõnumeid, mida võin kasutada ainult mina, kuna mul on autoriõigus. Ja teised ei või. Kõikides traditsioonilistes ühiskondades võib samasugust tendentsi täheldada. Õigus midagi öelda tuleb välja teenida. Aga kui sa kuulud klanni valele poolele, pole sul mitte kunagi õigust teatud sõnu öelda, sinu jaoks on need tabu. Sest sõnal on mingi otsene seos tegelikkusega. Kui sa oled nende sõnade peremees, võid sa manipuleerida tegelikkusega nende taga.

Nüüd viime need asjad kokku – maagiline suhtumine sõnasse ja võimalus rääkida tulevikust. Kui me saame rääkida tulevikust, siis tekib idee, et võime seda tulevikku ka kontrollida. Üldiselt me ei saa kontrollida ei olevikku ega minevikku, aga pidevalt on kiusatus seda teha. Praegu on postnõukogude ruumis pidev võitlus – et mitte öelda sõda – ajaloo ümber: mis siis tegelikult oli? Asi on läinud nii kaugele, et Venemaal loodi presidendi juures spetsiaalne komisjon, mis ütleb, mida minevikust rääkida. Seda nimetatakse komisjoniks ajaloo võltsimise vastu.

Komisjoni esimesed töötulemused näitavad, et see komisjon on olnud väga ajaloo võltsimise poolt, isegi ise selles osalenud. Kellel on õigus rääkida minevikust, sel on mingi võim. See ei ole ratsionaalne arusaam, vaid keelemaagiale rajatud, kuid meile kõigile lähedane.

Serbias on tekkinud uus vanasõna: ohutu on rääkida ainult tulevikust, sest see on ainus asi, mis ei muutu. Kuid selgub, et ka tulevikust pole ohutu rääkida, sest tulevikust rääkimine pole sugugi neutraalne. Eriti kui tahame ka tulevikku kontrollida või muuta. Teeme näiteks tulevikuplaani, kuidas asjad homme arenema hakkavad, vähemalt minu jaoks. See plaan mõjutab minu käitumist, minu käitumine mõjutab teiste inimeste käitumist, kes on minuga seotud. Nii mõjutab lihtne paberitükk, kuhu ma kirjutasin võrdlemisi süütud plaanid homseks päevaks – näiteks et lähen ja ostan paari sokke –, olukorda maailmas.

See on võrdlemisi süütu asi. Aga väga paljud soovivad teha globaalseid plaane. Milleks neid tehakse? Ikka selleks, et inimestel oleks hea. Nii tekivadki utoopiad. Sõna ise tuleb Thomas More’i samanimelisest raamatust, mis räägib samanimelisest saarest. Ja sellel saarel elavad õnnelikud inimesed. Miks õnnelikud? Esiteks, seal on kõik võrdsed, ja teiseks, seal toimub kõik ratsionaalsetel alustel. Need kaks asja esinevad tavaliselt koos – inimesed on võrdsed, ja see ongi elu ratsionaalne korraldus. Muidugi selgub, et mitte kõik, ja mitte päris võrdsed, aga selliseid konstruktsioone näeme üsna palju ja More pole muidugi esimene. Väga selgeid žanrijooni näeme juba Platoni «Politeias», kus ta kirjeldab ideaalset ühiskonda. Utoopiast sai väga populaarne žanr.

Kui ei ole just tegu kurja inimesega, on utoopia mõte teha inimesed õnnelikuks. Ometi see nii alati ei lähe. Esimese vastuargumendi, mida ma tean, esitas Dostojevski. Kujutame ette, et meil õnnestub ehitada täielik sotsialism. Kõik on võrdsed, õnnelikud, kõik on head, kõik on sõbralikud, valitseb üldine küllus, hädasid ei ole. Dostojevski aga küsis: kui mina sinna satuksin, siis kus on garantii, et minus ei teki soovi see kõik vanakuradi vanaema pärast puruks peksta? Seal on kõik nii hästi, kõik on nii head, aga mina, Fjodor Dostojevski, ei ole!

See on väga huvitav aspekt. Kõigil utoopilisel ühiskondadel on üks omadus – seal ei ole personaalsust. Inimesed on ühesugused, nad tunnevad ühtemoodi, neis pole erinevusi. Kui kõik on head, siis mina ei ole hea, ma joon ennast täis ja hakkan laamendama! Seal ei ole isegi kõrtse? Siis ma asutan põrandaaluse kõrtsi teie ideaalsesse maailma. Miks? Sest ma olen vaba. Sest ma olen kordumatu. Kui mul on valida külluse ja vabaduse vahel, võrdsuse ja isikupära vahel, siis ma valin need viimased.

Dostojevski oli religioosne mõtleja, kes seostas selle valiku Jeesuse valikuga, seistes Saatana kiusatuste vastu, kes pakkus talle piiramatut võimu, jõukust ja õnne.

Kuid tendents on ometi tuntav. Kui vaatame utoopilist kirjandust, siis näeme, et seal puuduvad huvitavad inimesed. Huvitavad on ühiskonnad, huvitavad on filosoofilised ideed, mille alusel need ühiskonnad toimivad, aga kuigi seal kirjeldatakse, kuidas just sellistes ühiskondades lööb isiksus õitsele, on inimesed seal kuidagi üllatavalt isikupäratud. Paralleelselt utoopiatega hakkas arenema teine žanr, mida hakati nimetama antiutoopiaks. Antiutoopia puhul on tulevikus realiseerunud mingi plaan, ja see plaan on kuri. Või on osaliselt kuri, osaliselt mitte. Võis juhtuda, et loojad tahtsid parimat, aga välja kukkus teisiti.

Dissident Aleksandr Zinovjev nentis, et sotsialism võib ju olla mõttena hea, aga kui seda hakata üles ehitama, see ei realiseeru. Planeeritakse suured hügieenilised pilvelõhkujad, aga seal hakkavad elama prussakad ja lutikad. Tahad teha majale ilusa kirja NLKP, aga see vajub kokku, N kukub ümber ja P viivad pätid ära. Nii lihtsalt juhtub. Miks? Sest siin maailmas asjad lagunevad. Kui mõeldakse välja ideaalne ühiskond, siis ei arvestata, et see mõeldakse välja koos ideaalsete materjalidega. Materjal on aga ainult see, mis parajasti võtta on. See on huvitav mõttekäik: on vale rääkida, nagu olnuks head ja õiged sotsialistlikud ideed Nõukogude Liidus valesti realiseeritud. Lihtsalt selliste ideede realiseerimine viib paratamatult sellistele tulemustele.

Võrreldes utoopiaga on antiutoopia palju huvitavam žanr. Kui utoopias võitleb ainult purjus Dostojevski, siis antiutoopias tekib süsteemi inimene, kes selle võimsa ja ülitarga süsteemi vastu võitleb. Selle tulemuseks on väga huvitavad süžeed, näiteks filmis «Matrix» või Vladimir Voinovitši romaanis «Moskva 2042». Need ühiskonnad ise on päris vaimukad, aga põhiline, mis pakub huvi, on inimene, kes ühiskonna vastu võitleb. Tal on valik, tema eest ei ole asjad ära otsustatud.

Utoopiad rajanevad arhailistel mudelitel, mida võib märgata mütoloogias, ja need on fundamentaalsete müütidega tihedalt seotud. Kommunism, nagu seda kujutasid ette Marx ja Engels, on ühiskondlik seisund, kus tootmisjõud ja tootmissuhted on harmoonias, kus töö pole piin, vaid rõõm, ja selle ühiskonna kõige olulisem aspekt on küllus. Kui vaatame seda mudelit folkloristika seisukohalt, siis meenutab see saksa folklooris levinud laiskade maa kujundit. Seal on kõike külluses, voolavad piimajõed, inimesed puhkavad puu all, vorstid ja singid kukuvad ise suhu.

Kui vaatame Vene kommunismi, siis seal on teised mudelid. Seal on asi palju tehnoloogilisem. See on mehhaniseeritud ühiskond, igasugused robotid, kes teevad töö inimeste eest ära. Need on vene muinasjuttudes levinud kujundid – näiteks ahi, mis ise sõidab. Samas pole külluse idee Leninil võrreldes Marxiga sugugi nii tähtis.

Üks huvitav aspekt Vene kommunismi puhul, mida Saksa kommunismis üldse pole, on võit surma üle. Milleks võidelda parema ühiskonna eest, kui me kõik kärvame? Peamine vaenlane pole mitte vihatud kapitalism, vaid loodus. Looduse seadus on surm. Inimese seadus, ühiskonna seadus on igavene elu. Siin langevad kokku rahvalik mütoloogia, kristlikud motiivid ja revolutsiooniline praktika, mis koos annavad väga huvitavaid tulemusi.

Ühe huvitavama utopistliku projekti Vene kommunismis pakkusid välja biokosmistid (nendest võib ka eesti keeles lugeda tänu Rein Kruusi tutvustusele). Biokosmistid lähtusid sellest, et revolutsiooni eesmärk on võit looduse üle, võit surma üle. Selleks tuleb surnud üles äratada. Loogika oli lihtne – kui inimene sureb, ei lähe ükski aatom tema kehast kaduma. Tuleb ainult kõik aatomid üles leida ja need õigesti kokku panna. Minu arusaama järgi on kõik, mille me nii saame, värske laip. Aga nemad arvavad, et kui seda eriti teaduslikult teha, hakkab laip ka elama. Et see võimalik oleks, tuleb neid aatomeid hästi hoida.

Lenin ise soovis saada maetud Peterburi sugulaste kõrvale. Kuid tema surma järel saatsid biokosmistid Pravdasse telegrammi: ei, maailma töölisklass ei lepi iialgi Lenini surmaga! Algul ajutisena mõeldud mausoleum muutus võib-olla kõige püsivamaks asjaks, mis Nõukogude Liidus kunagi tehtud on.

Kui aga äratame ellu kõik kadunukesed, jääb maa peal kitsaks. Ka sellele oli biokosmistidel lahendus – tuleb vallutada kosmos, et kadunukesed sinna saata. See on üks radikaalsemaid utoopiaid, mis kunagi loodud on – õnneliku ühiskonna mudel, kus surm on võidetud. Tõepoolest, milline õnn – kogu kosmos on zombi’sid täis.

Kui Thomas More kirjeldas utoopiat, oli tegemist saarega, mida ei olnud olemas. Kuid see ei olnud mitte üksnes kohata, vaid ka ajata ühiskond, väljaspool aega ja ruumi. See, et on olemas koht väljaspool aega ja ruumi, kuhu tahame jõuda, on oluline religioosne ettekujutus. See on koht, millest rääkis peaingel Johannese Ilmutuse raamatus – aega enam ei tule. Aeg lõpeb, aga seda, mis algab, ei saa me kirjeldada. See on lõpp, täitsa lõpp, lõpp-punkt. Punkt.

Kirjutis põhineb festivalil Plektrum peetud ettekandel.