Erkki Bahovski: läbimurretest ajaloos

Erkki Bahovski. Foto: Toomas Huik.

Kes on üritanud ehitusmehi appi võttes ise oma eluaset korrastada või koguni uut soetada, saab aru, millest ma kõnelen.

Tähtaegadest. Proovige näiteks kehtestada lõpuaeg akende valmimisele. Kui te tahate olla väga naiivne, siis võiksite kutsuda selleks hüpoteetiliseks kuupäevaks ka veel mõned külalised ja maha hõigata «uue elu alguse».

Eesti olude tundjatest enamikule kõlab eelnev jutt ilmselt mingisuguse haige soigumisena. Ent jäägu minust kaugele kavatsus süüdistada üksnes ehitusmehi: sajad muud tegurid võivad kellegi häärberi, hüti või onnikese kohandamist-valmimist-renoveerimist takistada. Viimane näide sellest vallast on juba omaette kurioosumiks kujunenud võidusammas.

Oluline oleks mõelda veidi kaugemale ja tuua ehitusparalleel ajalooga. See, kui keegi Eestis kuulutaks välja oma onnikese valmimistähtaja, oleks enam kui kummaline. Kuid laias maailmas ja ka Eestis elame pidevalt uute ajastute künnisel, millega jäetakse maha vana ja millega siseneme uude, paremasse maailma.

Vanema põlvkonna meeles on ilmselt kommunismi lubatud saabumine 1980. aastate algul. Kuid ka praegune põlvkond on näinud igasuguseid läbimurdeid, ajaloo lõppe ja hüppeid. Kes ei tahaks elada ajaloolisel murdehetkel?

Paraku seisneb ajaloolise murdehetke iroonia selles, et selle üle, kas tegemist on ikka murdehetkega, saab otsustada ainult ajalugu ise. Seda ei saa otsustada meie.

Minu kui ajalooharidusega inimese mälus on talletunud näiteks mitu külma sõja lõppu. Üht neist hakkab Euroopa varsti tähistama – 9. novembril 1989. aastal langes Berliini müür. Aga on ka teisi tublisid kandidaate sellele kohale.

Nimetagem neist vaid mõni: Saksamaade taasühinemine 1990. aastal, enne CSCE olnud OSCE harta 1990. aastal, Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aastal, NATO laienemine 1999. ja 2004. aastal (ja miks mitte ka viimane alliansi laienemine Horvaatiasse ja Albaaniasse), ELi laienemine 2004. ja 2007. aastal jne.

Iga kord kõlas alati fraas «külm sõda on nüüd tõesti läbi». Praeguseks on aga ilmunud raamatud ja artiklid uuest külmast sõjast. Niisiis poleks vahepeal justkui midagi olulist juhtunudki, või kui juhtus, siis liiga vähesel määral.

Nüüdne masuaeg on lisanud kütust viimsepäeva apologeetidele. Parema variandi korral tähendab viimnepäev ühtlasi ka uue elu algust. Lihtne on taas heisata murdehetke plagu ja väita, et kõik eelnev oli vale ning nüüd avanevad uue, õige eluviisi väravad.

Mulle muidu meeldis kirjanik Aarne Rubeni augustikuine kirjutis Delfis, kus ta uusmarksistlikku guru

Naomi Kleini refereerides küsis, kas ikka kõik on Eestis õigesti tehtud. Selles oli hoogu ja joont. Kuid põhiküsimusele – vähemalt siinkirjutajale tundus see põhiline – vastust ei saanud.

Nii kirjutas Ruben uljalt: «Otsustaval hetkel kuulasime Milton Friedmani Chicago-koolkonda. Selle oleksime pidanud edasi lükkama. Sel tunnil, mil eestlastele otsustav kell lõi, oleksime pidanud kuulama vasakpoolse visionääri Naomi Kleini Toronto-koolkonda.»

Aga ons neil riikidel paremini läinud, kes on mingit muud majandussüsteemi rakendanud kui liberaalne vabaturumajandus? Eestit võib ja tulebki kritiseerida mitmete ehk liiga liberaalsete majandusotsuste eest, aga paluks siis ka positiivset näidet teisest suunast. Mulle öeldakse, et selliseks näiteks on Skandinaavia, aga see ei ole täpne võrdlus. Võtkem ikka aluseks need riigid, kes asusid oma rajale 1989–1991 (mõned natuke enne seda ja mõned pärast seda). Kus on näide edukast riigist, kes on juurutanud Naomi Kleini koolkonna ideid?

Masuaeg on viidanud siiski kahele suuremale probleemile: ideedele ja neid elluviivatele inimestele. Uued ideed tähendavadki läbimurret, kuid ideed ei seisa õhutühjas ruumis, nende taga peavad olema inimesed. Ja samas: need inimesed peavad olema veendunud, et ideed tähendavad läbimurret.

Paradoks eelnevat arvestades tähendabki, et igapäevapoliitikas ei saa paraku lähtuda tõdemusest, nagu paneks kõik paika ajalugu ise. See muutuks vabanduseks, mis ei laseks määrata kindlaid eesmärke ja sihte.

Võtkem kas või kliimamuutused – nii on Euroopa Liit seadnud endale ambitsioonika eesmärgi vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside emiteerimist 30 protsendi võrra eeldusel, et ka teised riigid talitavad samamoodi. Kui mitte, siis on otsustanud Euroopa Liit ise vähendada kasvuhoonegaaside emiteerimist 20 protsendi võrra. 2020. aastaga käib kaasas energiasääst 20 protsendi võrra.

Muidugi võib seda plaani kritiseerida. Ent kas poleks siiski hullem, kui istuksime, käed rüpes, ja nendiksime lihtsalt, et elu läheb isevoolu ja meil niigi hea. Ajalugu on näidanud ühelt poolt seda, et paljuräägitud läbimurded ei olegi sellised nagu oodatud, samas teiselt poolt seda, et ühised eesmärgid suudavad inimesi liita. Ning eks ka jutu algul mainitud ehitajad liiguta kiiremini, kui mingi tärmin ikka neile ette seada. Kehvem oleks ajada mingit udu ja öelda, et tehke siis, kui parasjagu just aega on.

Seega oleks võib-olla kõige õigem leida endale eesmärgid ja asuda nende kallal tööle, ilma et seda saadaksid kõrgelennulised kõned ajaloolistest läbimurretest. Me ju ikkagi ei tea, mis meid ees ootab, ehkki me seda väga tahaks. Ses valguses pole ju juhuslik, et Eesti populaarseim saade on «Selgeltnägijate tuleproov». Võib-olla suudab mõni selgeltnägija ette näha ka ajaloolist läbimurret.

Läbimurded on osutunud petlikuks ja peitnud enda alla tegelikud võimalused.

Ajaloos ei ole vaja kaugele rännata: võtkem kas või Teine maailmasõda, kus 1939.–1941. aastani peeti sõjanduses läbimurdeks Blitzkriegi. Ent hiljem selgus, et sõja võitmiseks – või vähemalt selle pikendamiseks – pidanuks Adolf Hitler mitte vaenama juudi teadlasi, kes olid paljuski USA aatomipommi taga, vaid investeerima enam allveelaevadesse (isoleerimaks Suur­britannia) ja raketitehnoloogiasse (sest imerelvad ei mõjunud enam aastail 1944–1945 oma nappuse tõttu).

Kui Teine maailmasõda algas, oskasid vaid vähesed ennustada, et see lõpeb tuumaajastuga ja sellega ka kardinaalselt erineva mõtlemisega sõjanduse ja poliitika vallas – Preisi militaarmõtleja Carl von Clausewitzi aksioom, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, polnud enam suurriikide vahel mõeldav, sest «teised vahendid» oleksid hävitanud kõik.

Seega võivad ajaloolised sündmused tekitada resonantsi hoopis mujal, hiljem ja teises kontekstis. Nii on näiteks Alfred Dreyfusi afäär mõjutanud sionistlikku liikumist ja Iisraeli riigi rajamist, kuid kes julgeks öelda, et Dreyfusi ajal mõtlesid kõik maailmas Iisraeli riigist.

Ihalus läbimurrete järele on seletatav ka inimeste sooviga minna ajalukku. Kõik soovivad olla hingematvate sündmuste juures. Klišee küll, mida vaidlustab ka oma raamatus Euroopa Komisjoni endine välissuhete volinik Chris Patten, kuid nimetagem seda siiski: väidetavalt küsitud ühelt Hiina kommunistide juhilt Zhou Enlailt, mida too arvab suurest Prantsuse revolutsioonist. Ehk on liiga vara öelda, kõlas vastus.

Ja kui Zhou tundub klišee või mitte ajalooliselt tõendatud juhtumina, tasub appi võtta keskkonnamõtleja Jared Diamond, kelle sõnul võivad mingid keskkonnaprotsessid kesta sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. Kuidas siis ära tunda läbimurret või uue ajastu saabumist? Luc Bessoni filmis «Viies element» tabab Maad suur õnnetus alles iga 5000 aasta tagant. Inimkonna kirjutatud ajalugu on napilt niipalju üldse vana.

Niisiis, kui kuulete või loete taas saabumisest uue ajastu lävele, hingake sügavalt sisse ja mõelge järele. Ajaloo ilu ja paradoksaalsus seisnebki tagantjärele hinnangutes, kuid teid ei pruugi nende hinnangute andmisel enam eksisteerida. Sic transit gloria mundi!

Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. Essee väljendab tema isiklikke vaateid.