Tsenseeritud laulupidu. «Leelo» lugu

Foto: Postimees.ee

Otsekui buldooseriga sõitis tsensuur 1969. aastal üle Jüri Müüri dokumentaalfilmi «Leelo», mis portreteeris harjumatul viisil eesti rahva juubelilaulupidu.

Rohkem kui 30 aastat hiljem võttis Enn Säde kätte ja rekonstrueeris ära filmi esialgse variandi – ja justkui sellest veel vähe oleks, tegi ka dokumentaalfilmi «Tuulepealsed leelod», mis ei uuri mitte ainult «Leelo»-lugu, vaid pühib tolmu ka ühelt teiselt laulupeofilmilt, 1947. aastal valminud «Laulvalt rahvalt».

See on puhas kuld, mis nüüd vaatajate ette jõuab, ausalt.

Et eesti filmi ajalugu, teose mõttes, isegi konspektiivset mitte, meil jätkuvasti ei ole, on põhjust küsida: mille poolest on «Leelo» eriline?

On imestusväärne, kuidas see alkoholismiga elu ja surma peale võitlev mulk suudab kokku panna nii üdini Eesti filmi, täpipealt niisuguse, mille juurde Hando Runneli käsikirja lõpulause meid viib: «...mis läheb meie silmisse, ja sealt edasi, ikka sügavamale, jumal teab kuhuni.»

Ja kõlagu järgnev veidi pateetiliselt, aga ma usun – «Leelo» on Jüri Müüri, selle macho-mehe sentimentaalne, hingest tulev karje.

Ta annab endale aru, et pooletunnise filmiga (rohkem aega ei antud!) ei suuda ta konserveerida laulupidu kui sündmust tervikuna, sest film pole tegelikkuse jäljend. Jah – film kui «uus reaalsus», möödavoolava aja suvaliste piltide-häälte loova ühendamise teel saadud iseväärne asi, seda muidugi.

Mina mõistan asja nii, et kõik saab olla vaid filmi autori enda mina peegeldus, tema suhtumise väljendus laulupeosse. Sestap on see peaaegu sümbolitest või kujunditest vaba lugu – aga kujundite ebajumalateks tõstmise aeg see ju oli. (Mäletate Ott Kangilaskilt – «Kunstnik oli konstrueerinud kujundi ja parasjagu mõtestas seda...».)

Jüri nimelt uskus, et elu, mida püütakse kunsti kaudu mõtestada, on suurem kui mis tahes kujund. Jälgige, kuidas ta filmi üles ehitab: mitte ühtegi pidukõnet, isegi diktor (noor Aarne Üksküla) loeb filmi alguskaadritel vaid ürgvanu regivärsse: –

Enne lõpeb lehte puusta

lehte puusta, marja maasta,

kaduvad kalad meresta,

lõpeb vesi allikasta,

enne kui lõp’vad meie laulud.

Ja kui siis prahvatab Mart Saare «Leelo» Tartu lauluväljakul, ei kasuta Jüri ühtegi kaadrit lauluväljakust või kuulajate-massist - talle on tähtis vaid meeskoor ja see hingehaarav laul: leelo, leelo, leelo...

Nii polnud enne teda keegi laulupeofilme teinud. Praegusel vaatajal on raske mõista Jüri toonast julgustükki, elame ju suisa teises sajandis. Küllap leiab «Leelo»-film täiesti omaette koha Eesti kultuuriloos. Ma usun (ikka veel!) kultuurimälu vajalikkusse, teades tema otse hirmuäratavat haprust tänastes tõmblustes.

Väike ime, tagantjärele hinnates, on juba see, kuidas selline mitterutiinne laulupeofilm, tööpealkirjaks «Laulev eestlane», üldse töösse läks – oli ju stsenaristiks «probleemne» Hando Runnel, kelle idee järgi pidi sellest tulema film kui kaemus, seestpoolt väljapoole... kõige vähem ofitsiaalne kroonika...

Tundub nii, et käsikiri lipsas Tallinnfilmi sisetsensuurist suhteliselt kergesti läbi – mis seal ikka juhtuda saab, üksnes laulupidu ju! Laulud kõik ammuilma tsenseeritud/glavliteeritud, režžissööriks kommunist Müür - nii kindlustab ennast indulgentsidega Kinokomitee.

Mõistagi ei võinud ideoloogid Tallinnfilmis ja Keskkomitees uneski ette näha, et kommunist Müüri filmis ei ole kellakägudena eksponeerivaid parteifüürereid tribüünidel, pidulik-kõmisevaid ava- ja lõpukõnesid.

Asi oli seda kriitilisem (ja kahemõttelisem!), et saja aasta juubelipidu pidi olema pühendatud Lenini 100. sünniaastapäevale! See oli Käbini isiklik meeldetuletus ja see seisab Keskkomitee paberites mustvalgel kirjas. Ja ega valvekoeradki tukkunud – vaadake «Tuulepealsetes leelodes» näidatud Ragnar Hiire märgukirja: «...on vaikides mööda mindud faktist, et laulupidu on eeskätt internatsionaalne ja nõukogude patriotismist kantud pidu... Optimistlikku meeleolu jääb väheseks...».

Igatahes jäi «Leelo» kohe pärast valmimist tsensuuri teravate hammasrataste vahele – ja mitte sellepärast, mis selles oli, vaid sellepärast, mida selles ei olnud. Punasümboolikat, koogutamist, neidsamu «keisrikõnesid», rahvamassi anonüümsust... Kas «Leelole» tõmmati vesi peale Tallinnas või Moskvas?

(Minu) sündmuste kronoloogia «rekonstruktsioon» näitab küll, et signaal kõigeks järgnevaks sai alguse Moskvast. Kas nupulevajutaja oli NSVLi kultuuriminister Furtseva, kellele laulupidu jättis natsionalistliku mulje ja kelle käsulaudu pidi tuli korraldus tuua (pooleliolev!) film kontrolliks Moskvasse või märkas keegi Tallinnfilmi kommunistide siseringist «kontrrevolutsioonilist» lugu ja kandis ise Moskvasse või Keskkomiteesse ette – seda on praegu võimatu kinnitada.

Igatahes tõlgiti laulude tekstid ja montaažleht kiiresti vene keelde, keegi käis Moskvas filmi näitamas ja ENSV Kinokomiteest juba saadud linastusluba tühistati ning Tallinnfilmi marssis sisse raskekahurvägi eesotsas Ivan Käbini (KK 1. sekretär) ja Leonid Lentsmaniga (KK ideoloogiasekretär). Kõik, mis järgnes, oli asjade «loomulik» käik.

Tõrviku teekond läbi Eesti: pilti täiendada kaadritega Eesti tööstusest ja põllumajandusest! Rongkäik: sisse tuua valitsuse tribüün, portreed, loosungid, lipud, külaliskoorid, sündmuse mastaapsus! Lisada Eugen Kapi «Lenini partei»! Kõnekad parandused! Ja neid on kokku üle saja!? Kuidas võttis filmi ümber toimuva vastu Jüri Müür ise, kui valusalt seda läbi elas?

Jüri kaitses filmi kui lõvi ja esimese rünnaku pehmendamiseks ning filmi päästmiseks oli nõus väikesteks kosmeetilisteks kompromissideks.

See ei aidanud ja nüüd on mul tuline kahju tehtud parandustest, mida enam taastada ei ole võimalik ning küllap ka eetiliselt lubamatu: tegi need ju ikkagi autor ise, kuigi sundseisus.

Teise rünnaku järel Jüri loobus ümbermontaažžist ja parandustest, need nõudmised jõudsid absurdi piirini ja muutsid Runneli/Müüri ettekujutuse filmist, tema vaimsuse «kõigi elavate, kõigi surnute ja veel sündimatagi inimpõlvede omavahelisest seosest ja sõltuvusest».

Filmi vägistamist elas Jüri väga valusalt üle: just nendest aegadest sai alguse tema ohtlikem alkoholismiperiood, kahjuks.

Mainite 1998. aastal Postimehes kirjutades, et originaal-«Leelo» –- seda ei hävitatud, vaid näidati ENSV väliskülalistele –- saatus on teile teadmata. Kust ja mis asjaoludel see lõpuks välja ilmus?

Originaal-«Leelo» sattus tõepoolest VEKSA-meeste kätte, sellesse pressiti tobedad saksakeelsed subtiitrid ning kui Eestisse tuli mõni väliskülaliste delegatsioon, kellele loeti vajalikuks seda näidata (õel näide ideoloogilisest dualismist!), toodi nad Tallinnfilmi vaatesaali.

Sestap teadsin säärase filmivariandi olemasolust, küll aga mitte selle saatusest. Uskusin, et see on hävinud. «Jüri –- see mulk...» tegemise aegu otsustasin filmiarhiivis igaks juhuks asju veel kord kontrollida, paraku ükski kataloog ega registriraamat ei näidanud «ametlikust», ümbertehtud «Leelost» erineva versiooni olemasolu.

Kuni –- jumal või õnnelik juhus? - helises ühel hommikul telefon ja Sirje Hallaste filmiarhiivist teatas, et midagi siiski susiseb. Helikiirusel-välgukiirusel-valguskiirusel olin arhiivis ja ennäe: ongi armsad saksakeelsed subtiitrid absoluutselt punasekspleekinud koopial!

Kui keeruliseks osutus rekonstruktsioon?

Taastamine, nüüd ehk julgeks seda tõesti rekonstruktsiooniks nimetada, osutus põnevaks tööks. Küllap ka kalliks. Et Müüri autoriversioon oli kohati katki, kraabitud, pleekinud, saksakeelseid subtiitreid täis, polnud otstarbekas taastamiseks üksnes seda filmikoopiat kasutada.

Teisest, «ametlikust» filmist oli olemas negatiiv, tõsi – üsna kehvas seisukorras, kuid siiski parem kui too Jüri koopia ning et suur osa materjali, eriti sissejuhatus ja osa laule on mõlemas versioonis küllalt sarnased, võtsime nõuks n-ö kahest filmist tagasi monteerida üks, võimalikult autoritruu eksemplar.

Digital Film Finland oli üsna puhevil seda kõike tehes: neil polnud säärast asja veel ette tulnud.

LISALUGU

«Leelo» jõuab ka kinno

Täna Tallinnas Sõpruse kinos taasesilinastuv Jüri Müüri dokumentaalfilm «Leelo» on mitme inimese ja organisatsiooni ühise jõupingutuse tulemus. Film rekonstrueeriti Helsingis asuvas Digital Film Finlandi laboris – samas, kus on taastatud ka «Kevade» ja «Nipernaadi».

Pretsedenditu töö koos filmikoopia valmistamisega läks maksma pool miljonit krooni ja see võeti ette «Eesti film 100» projekti raames.

Vaatajate ees on pooletunnine «Leelo» 19.–24. oktoobrini, esialgu Sõpruse kinos. Oodata on ka filmi DVD-versiooni. Samas Sõpruse kinos on müügil ka Enn Säde (pildil) dokumentaalfilm «Tuulepealsed leelod», millest teeme eraldi juttu lähiajal.

Kolleegist ja kauaaegsest sõbrast Jüri Müürist (1929-–1984), keda avalikkus teab rohkem filmide «Põrgupõhja uus Vanapagan» ja «Inimesed sõdurisinelis» järgi, on Enn Säde vändanud ka dokumentaalfilmi «Jüri –- see mulk ehk mis tuul müürile...». (PM)