Kirjandusele pühendatud elu

Vladimir Beekman.

FOTO: Repro

In memoriam Vladimir Beekman
(23. VIII 1929 – 3. X 2009)

Lahkunud on Vladimir Beekman – kirjanik, kes oma luule-, proosa- ja tõlkeloominguga on olnud 1950. aastate algusest kuni viimaste aastateni ühel või teisel viisil eesti kirjanduselu keskmes. Lahkunud on tundliku sotsiaalse närviga kultuuriisiksus, kes poliitiliselt keerukatel aegadel (1968–1976 ja 1983–1995) suutis juhatada kümneid värvikaid ja vastuolulisi egosid ühendavat Eesti Kirjanike Liitu.

NLKP liikmena (1959–1990) ja EKP keskkomitee liikmena, Eesti NSV ülemnõukogu ja NSV Liidu ülemnõukogu saadikuna oli Beekman omamoodi sidemees võimu ja vaimu vahel, kes mahendas nii mõnegi saatuslikuks kujuneda ähvardanud konflikti, aitas seda ennetada või silus teed kirjaniku väärikuse säilitamiseks totalitaarses ühiskonnas.

Nagu mitmel teisel Eesti toonasel ühiskonnategelasel, avanes ka Beekmanil 1980. aastate lõpus laulva revolutsiooni päevil võimalus kinnitada oma riigitruudust. Ta ei jätnud seda kasutamata. Keemiainseneri haridus lubas tal asjatundjana osaleda nn fosforiidisõjas ja olla üks loomeliitude pleenumi aktiivsetest osalistest 1988. aasta aprillis. Kaasaegsetele jääb meelde Beekmani vaoshoitud, härrasmehelik, kaalutlev ja samas kindla eetilise teljega isiksus.

Taas on ühe looja tee püsti tõusnud. Pisut enam kui kuu aega tagasi, Beekmani 80. sünnipäeval paistis elu- ja loominguvõimalusi veel jätkuvat: 2008. aastal ilmunud mälestusteraamat «Alles see oli…» ahvatles ootama järge, tõlkimistööd jagunuks aastateks.

Sünnipäeva puhul tehtud tagasivaates ilmnes Beekmani elutöö aukartustäratav maht. Kaante vahele on kirjutatud ligi nelikümmend teost, kümmekond näidendit ja stsenaariumi, tõlgitud üle kaheksakümne raamatu peamiselt rootsi, taani, saksa, hollandi, vene jm keelest. Seda saatnud imetlevaist tänukummardustest on paratamatuse sunnil tänaseks saanud leinaks langetatud pead.

Vladimir Beekmani looming on lahutamatult seotud tema elukäigu ja ajastuga. Ta sünnib Tallinnas autojuhi pojana täpselt kümme aastat enne Molotovi-Ribbentropi pakti, mis kriipsutab läbi tema põlvkonna vaba arengu. Õpib Nõmme ja Narva algkoolis ja Tallinna 21. keskkoolis, evakueerub sõja algul Leningradi, on seal blokaadis ja lastekodulapsena 1942–1946 Gorki ja Saraatovi oblastis, kus lõpetab 8. klassi. Tallinna Polütehnilise Instituudi juures omandab ta kesk-, seejärel sealsamas keemia- ja mäeteaduskonnas ka kõrghariduse. Aga juba 1952. aastal, 23-aastaselt debüteerib Beekman luulekoguga, avastab endas tõlkijaande, 1956. aastal saab temast kutseline kirjanik ja tõlkija, kelleks jääb surmani.

Beekman elas tervenisti kirjanduses. Kui ta parajasti ei reisinud või tõlkinud, siis kirjutas romaani või luuletusi. Beekmani proosailma tähtteosteks on peetud baltisakslaste lahkumist käsitlevat «Koridori» (1982) ja Eesti territoriaalkorpuse traagikat kujutavat romaani «Ja sada surma» (1978). Romanistina lõi Beekman üldistavaid mudelkujutusi, aga tõi ka eesti kirjandusse probleeme või nähtusi, mida varem oli vähe või polnud üldse käsitletud. Juba varases lapsepõlves avaldunud huvi kaugete maade ja rahvaste vastu teostus rohketes reisides, mis omakorda sadestus teaberikkaks ja mahukaks reisipublitsistikaks.

Sama edukalt kirjutas Beekman lastele. Nii 1959. aastal ilmunud «Aatomik» kui ka 1972. aastal laste lugemisvälja vallutanud «Raua-Roobert» leidsid metafooridena tee üldkeelde.

Kuid hindamatuks jääb Vladimir Beekmani missioon Astrid Lindgreni loominguparemiku vahendamisel eesti keelde. Iga uus põlvkond, kes avastab maailma kõigepealt Kalle Blomqvisti, Väikevenna või Karlssoni, Vahtramäe Emili ja mõistagi kõige enam Pipi Pikksuka abil, saab varem või hiljem teada, et kõik see on võtnud eestikeelse kuju tänu Vladimir Beekmanile.

Aeg-ajalt on Beekmani puhul rõhutatud tema praktilist ja distantseeritud loomust. Tõepoolest, vähesed pääsesid jagama tema siseilma, kõige vahetumalt ta abikaasa Aimeè Beekman. See oli legendaarne kirjaniketandem, kellest ühel tuleb nüüd leida jõudu ületada kaotusevalu ja jätkata oma pühendumust.

Ja ometi väreles kirjaniku asjaliku pealiskoore all lüüriku hing – selle tunnistuseks ta mitmed luulekogud, millest mainitagu siinkohal valikkogu «Pühvliluht» (1974) ja hilisemat loomingut hõlmav «Lõpp ja algus» (1989). Kui 1988. aastal ilmus temalt luuletus «Eesti naised», mis võitis ühtlasi Juhan Liivi auhinna, vapustas selle pihtimuslikkus mitte ainult eesti kirjandusavalikkust, vaid kogu toonases uues ärkamisajas pulbitsevat Eesti ühiskonda. Olgu hüvastijätuks meistriga ära toodud selle luuletuse kaks viimast salmi:

Kurja sundi, eksikäike,
rinnus igatsus kui puur.
Eesti mehe häll on väike,
tema surnuaed on suur.

Müüri taga kasteheinas
rõkkab ritsikate lust.    
Põevad naised vaikses leinas
oma viimset üksindust.

Tagasi üles