/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2009/10/05/245659t1h996d.jpg)
Edgar Valteri (21.09.1929 – 4.03.2006) eluraamatu esimese osa lõpus nõustub kunstnik raamatu koostaja Külli Leppiku tundmusega, et lapsepõlv on teda tugevasti mõjutanud.
Edgar Valter: võetagu mind, nagu olen
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valter olevat sealt kaasa võtnud nii head kui halba. Agulielu varjudest olevat tal olnud raske vabaneda, eriti sealsest kõnepruugist.
Aga tänu raamatutele ja vestlustele arukate inimestega olevat ta nüüdseks (st 2002, kui intervjuudega algust tehti) sellest lahti saanud. Ta möönab: «Lapsepõlv on väga tähtis etapp inimese elus. Väike inimene vajab tarka ja mõistvat suunajat, nõuandjat. Sellest jäin ilma. Aga, noh, siin ma olen, tont võtku. Valmis produkt. Tuleb mind võtta niisugusena, nagu ma nüüd olen.»
Raamatu pildiosa lõpetab dateerimata, aga tõenäoliselt 1960ndate algusse jääv papile maalitud pilt «Suudlus».
Põletav lähedusjanu
Teksti- ja pildiosa lõpud näivad ühte langevat selles, et need võimendavad raamatut läbivat Valteri sisemist ebakindlust ja üksildust ning sellest omakorda tõusvat lähedusjanu.
Vaadatagu vaid «Suudluses» üheks liibunud naist ja meest, Valteri rohkeid aktijoonistusi (modelliks Valteri esimene abikaasa Berta) või akvarelle (modelliks tõenäoliselt teine abikaasa Maimu) – need ei ole lihtsalt ilu otsingud, vaid ka iha ja igatsuse väljendused.
Valteri pihtimustest ilmnevad teda vaevanud lapsepõlvetraumad, alaväärsustunne (teda hüüti lapsepõlves Kääbuseks), poolik haridus, see, et naissuhetes oli ta ikka allajääja. Eesti-läti sega- ja paljulapselise perekonna neljanda lapsena oli loomulik, et kõigi jaoks ei jätkunud ema tähelepanu. Valter jutustab, et vahel läinud emal koguni laste nimed segamini.
Ja kui sellele lisandus veel vanemate sukeldumine usupöörisesse, kapseldunud Valter sedavõrd iseendasse, et viidud koguni arsti juurde, uurimaks, kas poisil mitte mõnd vaimset viga küljes pole. Usu suhtes jäigi Valter kogu eluks trotslikuks, piiblilegendid andsid ainet vaid pilapiltideks. Aga pildid emast ja isast on valminud suure kaastundega. Ehmatavalt mõjub isa Adolfi sarnasus 20. sajandi maailmavallutajast nimekaimuga (vrd lk 10 ja 36).
Viinaviga ja enesetapukatse, millest raamatus juttu tehakse, võivad olla samuti jälg heitlikust lapsepõlvest ja kariderohkest teest täiskasvanuikka. Seda näib rõhutavat esimese osa pealkirigi, milles esikohal karid. Ometi vastandub sellele kõigele haruldane joonistajaanne, mille Edgar Valter päris oma onult, Läti Vabariigi vapi kujundanud läti kuulsalt graafikult Vilis Kruminšilt.
Ja see anne teenib omakorda Valterit tema päikesest, valgusest, elurõõmust ja -tarkusest pulbitsevas loomingus. Selleski 1960ndate alguseni ulatuvas raamatus seisame silmitsi võrratute piltidega lastest (näiteks helilooja Eino Tambergi hiljem näitlejaks õppinud tütre Kadri Tambergi portree!).
Ja nüüd teame, et ilma Valterita poleks eesti lastekirjandus seda, mis ta on. Krõll, Sipsik, Naksitrallid, Agu Sihvka, Nublu, Kunksmoor, Arabella – kõik need Niidu, Raua, Rannapi ja Perviku tegelased said pilditegelikkuseks tänu Valteri andele.
Intervjuu kui pihitool
Valteri eluraamatu tekstiosa on esitatud diktofonilt mahakirjutatud vestlusena, milles tähistatud ka naerukohad. Samuti on sisse jäetud mõned «..ee..’d», esineb kordusi, tagasivõtmisi (näiteks arvab küsitleja, et Valterid elasid Videviku tänaval, Valter vastab: «Virmalise», «Ah, et Virmalise…» jätkab intervjueerija).
Külli Leppik on Valterile sedavõrd lähedane inimene, et sellest, mida ta küsib, on ta paljuski juba teadlik. Ta tahab, et Valter kinnitaks või kommenteeriks küsimuses esitatud informatsiooni. Valter usaldab küsitlejat täielikult. Mitmed vastused arenevad pihtimuseks.
Küsitleja püüab delikaatselt juhatada Valterit avama oma elu neidki lehekülgi, mis võivad teha talle endale või lähedastele valu. Ta ühtaegu julgustab ja lohutab (näiteks, et Valter polegi ju nii hajameelne, nagu ta ise end arvab olevat jts).
Olles lugenud varem üht suurt intervjuuraamatut, Andreas Oplatka «Lennart Meri – Eestile elatud elu» ja Eri Klasi jutustust «Kes ma olen?», tundus Valteri raamatu vorm pisut võõrastav. Intervjuu oleks saanud toimetada üheks jutustuseks kaotamata pajatuse sooja stiili. Aga võib ju oletada, et Edgar Valter ise eelistas just seesugust pihitooli vormi. Jään
ootama kaht järgmist köidet.
UUS RAAMAT
Edgar Valter
Karid ja kõrgused I
Koostanud
Külli Leppik
Elmatar, 2009
366 lk