04.04.1968 27.10.2007
In memoriam: Sven Kuntu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeval, 27. oktoobril lahkus ootamatult meie hulgast helilooja, laulja, luuletaja, lavastaja ja näitleja, Eriti Kurva Muusika Ansambli looja ja juht Sven Kuntu mees, kelle loominguline haare oli harvanähtavalt lai. Pooleli jäi töö muusikalise lavastusega «Seeneooper», mis pidi esietenduma tänavu suvel Rakveres, rahvusvahelisel teatrifestivalil Baltoscandal.
1991. aastal pani Sven Kuntu aluse Eriti Kurva Muusika Ansamblile omanäolisele ja originaalsele nähtusele eesti muusikas, kollektiivile, kes eiras reegleid ja pendeldas pidevalt teatri ja muusika vahel. Suurema osa laulutekstidest lõi Kuntu ise, muusika sündis enamasti ansambli ühisloominguna. Kuntu mõistagi laulis. Ansambel ise nimetas oma muusikat prosaistlikuks tragiromantismiks.
Kokku nägi Eriti Kurva Muusika Ansambli märgi all ilmavalgust kaks helikassetti ja kaks kauamängivat heliplaati: «Haua plaadi lood» (1999) ja «Ebafolklorism» (2002). 2005. aastal järgnes viimasele veel EP-plaat, millel ansambel musitseerib koos Riikliku Akadeemilise Meeskooriga.
1980ndate lõpus VAT Teatris ja 1990ndate algul Von Krahli teatris ka näitlejana tegutsenud Sven Kuntu viimase kümnendi loominguline tegevus ei mahtunud enam ühegi konkreetse institutsiooni ega eraldi kunstiliigi raamidesse. Ta otsis ja sünteesis väsimatult, olgu tulemuseks siis kontsert-tants «Kaaren», muusikaline dekoratsioonidraama «Tundekasvatus» või performance-etendus «Miks Eesti mehed ei tantsi?». Meeldejääva etteaste tegi Kuntu VAT Teatri muusikalis «Kolumats», milles ta esitas isikupärasel viisil inglise kabareepunkgrupi Tiger Lillies muusikat.
Sven Kuntu ärasaatmine toimub laupäeval, 3. novembril kell 12.30 Tallinna Pärnamäe kalmistu krematooriumis. (PM)
---------------------------------------------------------
Sa ime küll, kui veider täna kõik on! Ja eile läks kõik täitsa nagu harilikult. Kas ma olen öösel muutunud või? Oot, las ma mõtlen: kas ma olin hommikul ärgates seesama? Mulle meenub praegu, et ma tundsin end natuke teisiti. Aga kui ma pole seesama, on järgmine küsimus: kes ma siis üleüldse olen?
«Alice Imedemaal»
Kohtusime 1990ndal aastal ülikooli koridorides ning üksteise mõistmine oli kohe lõplik. Sellest sai alguse pikk, sügav ning vägagi kirglik sõprus. Sügavate mõõnade ja tõusudega, ent mitte kunagi igav ja harilik. Mitte ükski hetk, mitte ükski viiv. Sageli kurnatud Sinu meeletutest põlemistest, mõtetest ja tegudest oli lihtsam natuke kõrvale hoida, kuid peagi leidsime end uskumast ja järgimast iga Sinu sõna ja tegu.
Eriti Kurva Muusika Ansambel oli elustiil, mis paljudele mõistmatu. Mõnikord ka meile endile. Ainus võimalus naerda iseenda ja kõiksuse üle. Imedemaal ei toiminud reaalse maailma seadused. Me peame ümber õppima, kui see on enam üldse võimalik.
Puhka rahus, kallis sõber!
Eriti Kurva Muusika Ansambel
---------------------------------------------------------
Väga raske on minevikus kirjutada inimesest, kelle kohalolek on olnud enesestmõistetav ja elementaarne 15 aasta jooksul on Sven Von Krahli teatri tegemistes osalenud kõigis võimalikes rollides näitlejana, muusikuna, helilooja ja lavastajana.
Tema Eriti Kurva Muusika Ansambel on olnud oodatud ja armastatud esineja läbi aastate.
Kuidas koos elatud elu ühes järelehüüdes kokku võtta? Kuidas teda kutsuda? Sõber, kolleeg? Millest me viimati rääkisime?
Vist päikesepatareidest. Põgusalt. Väga põgusalt.
Oh kui tobe ja mannetu see praegu tundub.
Sven oli üks neid, kes suutis peamiselt oma muusika ja laulu abil kehtestada endale ise ainuomased reeglid ja luua maailma, mida on võimatu järele aimata. Sellise naiivse, nukravõitu irooniaga pikitud armsalt veidra maailma, kus on lubatud kõik, mis liiga ei tee. Kus võib rahumeeli ärgata keskpäeval, kortsus pintsak seljas ja pihud võililli täis, ning kohe laulma hakata. Kus ei ole piinlik keset rahvast täis bussi hüüda: Juhhei, mul on nii hea olla!
Koos Sveniga valmis üks Von Krahli teatri lüürilisemaid lavastusi läbi aegade «Armastuse jääkuup». Sealt on pärit read:
«kes meist kes / kes lõpuks süttima peab / leeke hingama läheb valusas tules.»
Jää hüvasti, kallis Sven.
Eriti kurvalt sinu kolleegide nimel
Peeter Jalakas