Krasnojarskis deporteeritute perekonnas 27. juunil 1954. aastal sündinuna on Jaan Elkenil tõesti palju «jutustada». On olnud palju elukohti, kortereid, maju ja ruume. Sellisest intiimsest mõõtmatusest pajatas oma essees ka filosoof Gaston Bachelard, jõudes järeldusele, et mõõtmatus eksisteerib meis endis.
Elatud majade glamuurist ehk kusmaal on Elken
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elkeni puhul ei tohi aga unustada, et kunstis jääb ta alati (sõna)osavaks manipuleerijaks publiku ja kriitikutega.
Ülbeteks üheksakümnendateks tituleeritud kunstiajajärgul iseloomustab Eha Komissarov Elkenit kui kõige raevukamat improviseerijat, kes usaldab jäägitult eksprompti, mis loob reeglituse.
Võib-olla tekitas Elken sel ajal tõepoolest poleemika oma väitega, et kõik, mida ta näeb, on maalikunst. Komissarov arvas küll, et kui 1990ndate traditsioonilises maalikunstis üldse keegi mõtles piiride laienemisele, siis oli selleks Elken.
Vaidlen vastu. Pigem uuendab ta pidevalt iseend, mis avaldub ka faktis, et ta oma teoseid korduvalt üle maalib.
Peamine on grafiti
Transpopi maalipraktika üks printsiipe on pintsliga maalipinnale kirjutamine. Sügavasisuline fraas «The Mind is a Selfprotecting Mechanism» on lingvistiliselt mitmeti mõistetav. «Mad Dead Flowers» on Elkeni teoses samuti väga ambivalentne kujund nii keeleliselt kui ka pildiliselt.
Peamiseks jääb Elkenile aga ikka grafiti ehk märkidekunst, mis võrsus Ameerika hiphop-liikumisest, mille lõi 1974. aastal New Yorgi Bronxi linnajao jõugu juht Afrika Bambaataa.
Viimase esindajad sarjasid ühiskonda, avaldades protesti sotsiaalsete vähemuste nimel. See oli üks osa linnaelanikkonna frustratsioonist nii püüti luua omaenese kunstivormi ega üritatud meeldida laiale publikule. Tundub, et Elken seda viimast siiski soovib.
Nendel paljudel New Yorgi kunstnikel polnud kodu. Elken tituleerib oma pealkirjata näituse aga lausega «Sisseelatud majade glamuur». Arhitektiharidusega maalikunstnikule on majad ja kodud siiski loomuomased. Seda enam, et lisandub ka autobiograafiline kontekst.
Ka on Elkeni grafiti elitaarne. See on viidud getodest või agulirajoonidest elitaarsesse galeriikeskkonda ehk siis «valgesse kuupi». Tema tööd ei esinda kindlasti subkultuuri.
Mis järgmiseks?
Selles mõttes võib Elkeni näituse paigutada rubriiki «Kodu, kallis kodu», mille nimeline väljapanek toimus 2004. aastal Rotermanni soolalaos. Erinevad kodud olid selles lahti harutatud kolmemõõtmeliselt, kuid Elken on lähenenud kodukontseptsioonile ja mälestusele kahemõõtmeliselt.
Olgu selleks siis maal «Rüiu. Rüiu. Rüiu», kus autor kasutab maalimisel oma ema rüiu-tehnikas vaipu, mis kunagi kaunistasid kunstniku vanematekodu.
Eelkõige meenuvad siinjuures neodadaistid Robert Rauschenberg ja Jasper Johns, kes lõid combine paintingsmaale, mis olid kokku pandud ülevärvitud prahist ja ajaleheartiklitest.
Protsess, kus maalikunst asendub assamblaaiga, on vaadeldav siiski ka Elkeni töödes. Paralleeli tooksin Rauschenbergiga, kes lõi 1955. aastal teose «Voodi», milles reaalne voodikomplekt padjast, tekist ja linast on kaetud jõuliselt ekspressiivse maalinguga. Elken pakub sellele vastu teosed «Kuett ja sektsioon» või «Present ja madrats».
Endisest hüperrealistist, abstraktsionismi kaudu grafitikunstnikuks muutunud autor on ikka arenguvõimeline. Üllatusi tuleb kindlasti veel. Võib-olla on järgmine performance või happening?
Uus näitus
Jaan Elken
Maalid
Tallinnas Vaal-galeriis
avatud 6. novembrini