Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2241217t1h56f5.jpg)
Vahtangovlaste särav etteaste ei muuda Pukinit vaataja jaoks arusaadavamaks või lihtsamaks. Vastupidi küünalde nõrgas valguses, Peterburi öös, mängulaua rohelisel kangal saavad küsimused ja saladused vaid hoogu juurde.
Kuid saladusi polegi vaja paljastada. Peab kuulekalt lubama geniaalsel lavastajal Pjotr Fomenkol ja tema fantastilisel trupil, kus isegi kõige pisemates osades Venemaa tunnustatud näitlejad, ennast lasta kanda läbi Pukini jutustuse, mis selleks hetkeks on leidnud oma koha teatrilaval.
Igavene kolm
Müstiline «kolm» on selle lavastuse läbivaks tunnuseks. Esimesed kolm on Pukini petlik kergus, Vahtangovi teatri peen stiil ja Fomenko firmamärk: rääkida tõsistest asjadest naljatades, irooniliselt, samas mitte kahandades nende olulisust.
Teine triaad on kolm epohhi, mis lavastuses kohtuvad. Esimene on Krahvinna (Ljudmilla Maksakova) epohh, mis on juba minevik. Siis Pukini epohh, mis on teatri varjamatu imetlusobjekt. Näidendis on kasutatud 1812. aasta sõjakangelase, husaari Deniss Davõdovi sõnadele kirjutatud laulu: «Kus on läinud aastate husaarid, kus on vahvad husaarid?».
Husaaride jaoks on Krahvinna «kolme kaardi» lugu pigem anekdoot, mida nad esitavad peaaegu et lapsiku vahetusega: keegi paneb endale pähe öömütsi ja muutub Krahvinna kitsiks abikaasaks, keegi paneb pähe paruka ja on nüüd Orleansi hertsog. See kõik on gimõeldud vaid niisama sõbralikuks lõõpimiseks.
Kuid akna taga ootab juba uus epohh, mis saabub musta riietatud mehe kujul. Tegelane, kes kardab riskida olemasolevaga, et mitte saada midagi üleliigset.
Võib-olla ongi Pukini Herrmann (Jevgeni Knjazev) Dostojevski Rodion Raskolnikovi eelkäija. Kuid Raskolnikov ei viinud oma vanamoori mitte insuldini, vaid lihtsalt virutas tollele kirvega vastu pead. Ja tema saak ei olnud 188 000 rubla, vaid mõned haledad ehted pandimajast.
Juhuslikkust ei ole
Kõige olulisem on selles lavastuses edasi antud Krahvinna ja Salapärase Mittesõbralikkuse tegelaskujude läbi. Julia Rutberg mängib kehatut olendit, Herrmanni «teist mina» ja samaaegselt ka tema «musta meest» ehk siis kõike kurja, mis peategelase hinges on. See kvintessents on vajalik, et Herrmann ennast ka ise ehmataks. Ja selles kujus on juba 20. sajandi sümbolismi hõngu
Fomenko jaoks ei ole «Padaemandas» kohta juhuslikkusel. Krahvinna sõnad «see on kõigest nali» leiavad jätku finaalis, kui hulluks läinud ja varanduse mahamänginud Herrmanni, suudleb emalikult Krahvinna, sõnades seejuures: «Noormees, ärge nukrutsege, tegime teiega päris head nalja!».
Fomenko näitab meile sedagi, milleks on vaja epiloogi. Olgu, me tahame ju tõesti teada, mis juhtus Herrmanni ja Lizaga (Marina Jessipenko), kuid miks meid peaks huvitama see, et Tomski on nüüd rittmeister ja abiellub vürstitar Polinaga?
Aga sellepärast, et Pukini jaoks ei lõpe elu Herrmanni krahhiga, see voolab edasi oma väikeste rõõmude ja sensatsioonidega aga ilma kolme kaardita need on juba löödud.
Teatrifestival
Kuldne mask Eestis
Vahtangovi nim teatri
«Padaemand»
Lavastaja Pjotr Fomenko
Osades Ljudmilla Maksakova, Jevgeni Knjazev, Marina Jessipenko, Julia Rutberg jt
Estonias 29. oktoobril