Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2241219t1h662b.jpg)
Iga stseen on siin nagu maal, iga liigutus kui tants, iga lause nagu olemise väiksus. Tallinna saabus Thbilisi Marionetiteater oma 1994. aastal loodud ja palju rahvusvahelist tunnustust kogunud lavastusega «Stalingradi lahing» president Ilvese kutsel.
Kohal oli ka maailmakuulus lavastaja Rezo Gabriadze ise, kes etenduse järel lavale astudes oli tänulikust vastuvõtust silmanähtavalt liigutatud.
Hävitav jõud
«Stalingradi lahing» jutustab saatusekildudest kokkupandud allegoorilise ja tuntavalt poliitilise loo sõja traagikast. Tegelased Kiievi juut, õnnetud armastajad hobused, Kasahstanist pärit sõdurpoiss, sipelgaema ja teised elavad kõik oma maailmas, oma unistustes ja armastuse lootuses; kõigele astub vahele sõda.
Kõige tooniandvam noot ongi ehk sõja hävitav, vägivaldne ja õilistav võim armastuse üle.
Kõik, mis lavastuses kokku kõlab, on erakordselt puhas. Isegi harjumatult, isegi nõukogude sümboolika ja kila-kola. Viimase detailini viimistletud nukud koos kõige muuga, mis pisikesel marionetilaval oli, moodustasid stseenist stseeni just nagu maalid niivõrd hästi olid nad paigas mustal taustal, musta riietatud näitlejate ees.
Tuttav ja võõras
Nukkude graatsilised liigutused olid kindla rütmi ja rütmivahetusega ning ometi loomulikud. Ja tegelaste hääles, kui nad jutustasid oma lugu või tegelesid igapäevaste toimetustega enne pommitamist ja automaadivalanguid, oli puhast väsimust, melanhooliat ja kohatisi lootusepurskeid.
Lavastus, mis algab ja lõpeb enesematmisega, on parimas mõttes vana väärika kultuuri hingusega. Kuidagi tuttavlik ning samas harv ja võõras.
Külalisetendus
Thbilisi Marionetiteatri «Stalingradi lahing»
Autor, lavastaja ja kunstnik Rezo Gabriadze
Külalisetendus Eesti Nuku- ja Noorsooteatris 29. oktoobril