Andres Tolts 60: omanäoliste vaikelude imeline maailm

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Andres Tolts oma näitusel: Kunstihoone kolmes saalis on väljas üle 90 tema teose. 60ndate lõpust alates.

FOTO: Peeter Langovits

Näitused


«Asjad» 12. oktoobrini Hobusepea galeriis


«Näitus» 25. oktoobrini Tallinna Kunstihoones


«Varane Tolts» 13. novembrini


galeriis Haus

Naljatamisi võib tänavust oktoobrit nimetada Tolt­si kunstikuuks, sest 60 aasta juubelit tähistab mees kolme näitusega, mis tutvustavad kõnekalt tema loometeed.



Ülevaatlikem neist on Tallinna Kunstihoones avatud «Näitus» – kolmes saalis on väljas oma 90 teost, maali, graafikat ja assamblaaži alates 1960ndate lõpust kuni verivärskete töödeni.



««Näituse» idee on näidata, et need huvid ja soovid, mis ajendavad popkultuurist ja võõrandunud linnakeskkonnast inspireeritud Toltsi looma, pole enam kui neljakümne aasta jooksul muutunud. Toltsi energia käivitab autotsiteerimine, süstematiseerimine, iroonia, eneseiroonia ja alateadvus,» kommenteerib kuraator Harry Liivrand ja lisab, et kunstniku teoste läbivateks  motiivideks on abstraktsed konstruktsioonid, (surnud) loodus, reaalse objekti ja subjektiivse keskkonna süntees, visuaalsed mängud kitši-esteetika ja bürokraatliku maailma sümbolitega, ning tõdeb rõõmuga, kuidas Tolts otsib ikka veel teed loodusliku ja kunstliku ning üleva ja madala kategooriate visuaalselt harmooniliseks ühendamiseks.



Kunstihoone suur saal on (muuseumi)kogude päralt. Valikus on tähtsal kohal linn kui tegelane.



«Esimene «linnahuvi» tekkis mul 1970ndate alguses, aga siis kadus tõmme sedalaadi miljöö vastu tosinaks aastaks, aga hiljem olen sageli Tallinna motiivistikku kasutanud,» selgitab kunstnik.



Kunstnik pidigi kogu elu üht pilti maalima? Nagu näha, on teatud teemad teid alati paelunud.


Jah, ma võiksin öelda, et minu huvid viimase 40 aasta jooksul on jäänud samaks – sest kõik need aspektid, mis mind köidavad, ilmusid mu töödesse juba 1960ndate lõpus.



Kuidas «Näitus» sündis?


Pildid valisime koos kuraator Harry Liivrannaga ja õnneks polnud meil eri arvamusi. Esimeses saalis tahtsin esitleda neid pilte, mida isegi pole väga kaua näinud – 1970ndate–80ndate  loomingut, teises-kolmandas on sarjad ja assamblaažid ning viimases tulevad 1960ndad, graafika ja sel aastal valminud maalid.



Teid on põnevate motiivide kõrval inspireerinud ka värv?


Pean tunnistama, nii mõnegi pildi idee on sündinud värvikombinatsioonist, esemelisus seal taga on võib-olla ettekääne. Ma lähtun ikkagi sellest, mis mind hetkel huvitab, ja siis võib minna kas või 15 aastat, enne kui see mind jälle, aga siis juba uuest vaatenurgast, inspireerib.



Näiteks teises saalis on tabelite sari, mis valmis aastail 2005–2009, kus olen algkompositsiooniks võtnud väljamõeldud tabelisüsteemid ja neid loodusega kohendanud.



Tabelite idee kasvas välja varasematest graafika- ja kollaažisarjadest, kus ma hakkasin joonistuste aluseks kasutama mitmesuguseid formulare, planke, tabeleid ja päiseid.



Viimastel kümnenditel olete palju sarju loonud?


Ühte pilti ei mahuta kõiki soove – see läheks ju liialduseks, aga kui vaataja näeb kogu pildirida, saab ta paremini aru.



1990ndaid esindavad assamblaažide sarjad «Raamid ja lõuendid», «Seinad» ja «Seinaleht». Viimases saalis on väljas ka litod, mida ma olen eksponeerinud graafikanäitustel, ja tänavu valminud maalid sarjast «Kullakang».



Näitusele panevad sümboolse punkti paar akvarelli aastast 1968 – nende kompositsioonis ja mustreis leiduvad kõnekad viited kunstniku järgnevale loometeele.



Kommentaar


Jaan Elken


kunstnike liidu esimees



Vanus pole inimeses primaarne, kui «mida millalgi teha» reegel selge, nii tundubki, et Tolts on endale tuuninud hästiistuva vabakutselise maalikunstniku karjääri kui rätsepaülikonna, kus suurimaks draamaks on isikunäitus mõnes Euroopa galeriis või puhkusereis. 60ndate lõpul, Soupi seltskonnaga, õigel ajal ja õigete kaaslastega tehti mõõdukalt tegevuskunsti, nüüd on see mitte ainult Pelgulinna poiste noorushuligaansus, vaid peatükk Eesti popkultuuri ajaloost. Tollase kunstnike liidu ametnikel oli taipu, et kõrvalt tulevat uuenduslikku maalimeelsust mitte maha trampida, kunstisisene opositsioon nn Tallinna uuele maalile oli – võiks öelda, et Tolts ja Keskküla kaevasid Pallase koolkondliku müüdi igihaljale püsimisele sel maalapil suurima augu!  Vabameelsed kevadnäitused (neid korraldas kunstnike liit) ja konservatiivsed sügisnäitused (neid korraldas kultuuriministeerium) olid maaliradikaalidele 70ndate algusest avatud nagu paokil valged kapiuksed Toltsi maalilt.

Tagasi üles