Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2247439t1h6bdc.jpg)
Meie kaasaegse kunsti klassik Leonhard Lapin saab detsembri lõpul kuuekümneseks. See on küpse mehe iga, kellel on sobilik vaadata tagasi seni tehtule ning kavandada edaspidist. Haus-galeriis novembri algul avatud kunstniku näitusel «Avangardi aegadest» ja see on esimene seoses Lapini juubeliga kavandatud väljapanekutest on välja pandud veidi alla kolmekümne teose 1970. aastate algupoolel tehtud töödest.
Need aastad, mida Lapin on ise nimetanud «sitasteks seitsmekümnendateks», panid paljud kunstnikud raskete valikute ette: kas minna kaasa ametliku kunstipoliitikaga või jääda oma tõekspidamiste juurde.
Ajastu kontekst
Lapin nagu mitmed teisedki jäi nonkonformistiks. Toona, nagu ta hiljem selle aja on kirjutanud, «võtsid mitmed andekad ja edumeelsed kunstnikud omaks ametliku kunstipoliitika, võimude õuekunstnikeks või kunstiametnikeks hakates», kuna «konsolideerus aga loovate kunstnike seltskond, kes oma vabadust moodaste asjade vastu ei vahetanud».
Nende toonase tegevusega seostuvad mitmed näitused, olgu see Saku 1973 või Harku 1975, mis on nüüdseks kinnistunud kindlalt meie kunstiajalukku.
Kõige lihtsam viis vaadata eksponeeritud Lapini töid on siduda neid ajastu kontekstiga. Nad on oma aja peegeldus, endaks jäänud inimese vaade neile nihestunud oludele ja ideoloogiale, mida kergema vastupanu teed läinud kunstnikud pidasid ainsaks võimalikuks reaalsuseks.
See väljapanek ehkki nüüd tagantjärele ja sootumaks teistes oludes on seda kerge ütelda annab ju ikkagi tunnistust sellest, et mitte kõik ei kajastanud ümbritsevat maailma lubatud paradigma piires.
Oli neid, kel oli käia oma tee, ehkki nüüd üritatakse (eriti nooremale põlvkonnale) sageli väita, et kõigil oli ju tegelikult üks eesmärk, ainult rajad olid erinevad.
Need, kellel selleaegne elukogemus, mäletavad, et päriselt see ikka nii ei olnud.
Kui puudutada veel ajastuspetsiifilisust, siis tõesti osa töid (näiteks «Isa ja poeg» jmt) olid omas ajas ehk tõesti kõnekamad ning vaatajat teravamalt puudutavad, kuid mitmed teised, nii ootamatu kui see ka ei ole, on praegugi sama akuutsed kui eile.
«Loosungid I, II», ehkki nende sünni tagamaid võiks otsida ka omaaegsetest Nõukogude palakatitest, on igasuguse võimu ajal päevakajalised.
Tööd räägivad tänaseni
Ent selline sotsiaal-poliitiliste oludega piiritletud lähenemine Lapini 1970. aastate loomingule on selgelt liiga kitsas: see esteetiline maailm, mida ta tööd kannavad, on isepärane ja kordumatu ning ainuüksi seetõttu ajastu konteksti piire ületav ja nüüdki väga toimiv.
Kas ei anna sellest tunnistust praeguselgi näitusel väljas olev üheksast pildist koosnev narratiivne seeria «Äralennanud süda» (1971) või ka «Benno Bladrikorni elurõõm, arvamused, ja mõttetu surm kohvikus «Pelergia» 1970. aastal». See kehtib ka teiste tööde kohta.
Nii ei ole Lapini praeguse näituse külastamine mitte ainult retk minevikku, vaid ka tõdemusele jõudmine, et hea kunst on abivalentne ning ka kaasaega arvestatavalt kõnetav. Eks see olegi tõelise nonkonformisti tunnus.
Näitus
Leonhard Lapin
«Avangardi aegadest»
Haus-galeriis
14. detsembrini