Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2247989t1haae6.jpg)
Valner Valme käis Astrid Lindgreni sünnimajas Vimmerbys, kus tähistatakse saja aasta möödumist suurkirjaniku sünnist, elas sisse tema idüllilisse koju ja maailma ning puges ka Lindgreni enda nahka.
Tere, armas eesti rahvas! Tulen otse Astrid Lindgreni poolt. Daam ise on teatavasti juba viis aastat taevas. Ta oli siin isegi kaua, 95 aastat. Enamikul meil lõpeb enne kannatus. Astrid Lindgren oli megakannatlik inimene. Ma arvan seda tema naeratusest nägevat. See on riuklik, trotslik, kõikemõistev ja lahke. Sellise vanaemaga läheks iga laps luurele.
Meil siin Rootsis (kirjutan praegu hotelli arvutis, sest mina küll ei viitsinud ometigi sülearvutit kaasa vedada) on praegu kõik kohad Astrid Lindgreni täis. Kolmapäeval oli tema sünnipäev, õige päev, 100. Ei panegi tähele, kust täpselt, aga Lindgren vaatab vastu. Plakatid, telekas, kõikvõimalikud trükised.
Kolmapäeval viibisime Lindgreni sünnilinnas Vimmerbys. Praegu on see väikelinn, eks ta enne oli küla. Kuuldavasti ja loogiliselt Bullerby materjal. Praegune Vimmerby keskus, kus on säilinud valdavalt puust majad, vanimad 17. sajandist, meenutab omakorda Lillköpingit, Blomkvisti ja kamba müütilist linna. Eks Lillköpingit meenutavad kõik vanade pikilauda ehitatud majadega Rootsi väikelinnad, mida ei ole uus, masstööstuslik aeg veel täiesti enda alla matnud.
Muide, kõik need vanad puumajad on nii kirkalt (enamasti kahe värviga) ja värskelt värvitud, iga detail paigas, et 17. sajandit nagu ei usukski. Muinasjutumaailm, 20. sajandi muinasjutt, mida elas ja kirjutas Astrid Lindgren oma kaasaja maa-ainelistes raamatutes. Muinasjutt oli meile väga lähedal. See ei ole vanade aegade taganutmine, nüüd on Potter, Potter pole halvem.
Astrid Anna Emilia Ericsson sündis Näsi farmis Vimmerbys 14. novembril sada aastat tagasi Samuel Augusti ja Hanna tütrena. Vimmerby tähistas sünnipäeva muidugi vingelt. Linn turiste täis, päev otsa pidasid linnapead ja värgid keskväljakul kõnesid ja värke. Lapsed laulsid, kutselised artistid andsid Lindgreni-ainelisi kontserte ja etendusi. Tõrvikutega rongkäik liikus õhtul Astridi sünnikodust linna keskplatsi. Kõik oli korraldatud rootsi hoolivusega (see ei ole päris sama mis saksa pedantsus): keskplatsil ootasid rongkäigulisi pritsimehed, kes tõrvikud veetünnidesse suskasid. Et inimesed troppis tungeldes üksteist põlema ei paneks. Mu 6-aastane poeg Nicolas arvas just nimelt, et tõrvikud olid vanasti selleks, et inimesed üksteist põlema saaksid panna. Et hea relv oli. Oli jah, ja ühtlasi sai taskulambina kasutada.
Politsei kõndis jala rongkäigus kaasa ja autod venisid rongkäigu sabas, mitte ükski jõmm ei tuututanud. Noored, moekalt riides normaalsed noored, kes meil iga asja peale nina krimpsutavad, kõndisid Lindgreni-rongis kaasa, sest Lindgren on juhuslikult cool. Mitte päris juhuslikult muide. Mitte päris...
Kuidas põrgut me pojaga sattusime Rootsi väikelinna tõrvikud käes jalutama. Eks ikka vaata sedaviisi, et asjaomased instantsid koostasid grupi Ida-Euroopa ajakirjanikest, näete, võtsin omalt poolt kogu müstika maha. Kosovost ja Albaaniast ja Serbiast jne, ka Lätist, Leedust, Eestist. Mina pääsesin Eesti eelvoorust finaali, kus võitsin sellega, et voolisin Astrid Lindgreni vahakuju nii elutruu, nii elutruu. Tegin end väikseks ja pugesin sinna ise sisse ja lugesin täpselt Astrid Lindgreni häälega Pipit ette, ja siis Eesti ürii liikmed Roostest Remsuni hüüatasivad üheskoos: «Astrid, sina! Elus!» Sellega ma võitsingi konkursi.
Uskuma jäite. Tegelik lugu oli lihtsam ja igavam.
Vimmerbys aga üürisid Astridi vanemad paar aastat enne Astridi sündi, eelmise sajandi alguses, Vimmerby pastorilt maja pastori tohututes valdustes. Koha nimi on täpsemalt Näs, nagu öeldud. Praegu tähendab Näs Lindgreni keskust, kus igas majas on mingi püsi- või vahelduv ekspositsioon, kus on juba ka pirakas messikeskuse tüüpi uusehitis (mis absull ei sobi siia), kus antakse etendusi ja kus voorivad ekskursioonid. Hiljem ehitas Lindgreni suguselts sinna teise ja suurema maja kõrvale. Praegu kuuluvad need majad Lindgreni ja tema õdede-vendade järeltulijatele, kes siiani elavad periooditi, eriti suviti, Astridi sünnikohas. Ka sünnimajas endas, mida ühtlasi muuseumina kasutatakse: ekskursioone kõigisse tubadesse ei lasta, põhilistesse, kus Astrid ja tema kaks õde ning vend möllasid, aga küll. See on selline vanamoodne hubane kodu, mida meie ajal nimetatakse heas mõttes vanaema-stiilis elamiseks.
See on muide minu lemmik-interjööri tüüp, võite kuu peale lennata oma moodsate kümnetonniste toru-kohtub-toruga-tüüpi lampidega ja teravanurgaliste terassöögilaudadega, kuhu vastu minnes end tingimata vigastad.
Pipi, ma tahtsin öelda väike Astrid, möllas siin nii nagu Pipi ja tema tegelased Astridi raamatutes. Giid rääkis, tema peaks ju ürikute kaudu asjaga kursis olema, et Pipi, ma mõtlen Astridist nagu Pipist, no vaadake, missugune riuklik ja kaval naeratus veel 90-aastasena oli Lindgreni-proual, mängis siin sama mängu mis Pipi, Tom ja Annika: tuleb toale tiir peale teha mööda mööblit hüpates, põrandat puudutada ei tohi. Ustega sõita võib, igale poole ronida võib. Astridi vanemad, tõsiusklikud inimesed muide, lubasid oma lastel seda vabalt teha. Mööbel on selles majas muide valdavalt sama mis kirjaniku lapsepõlves, ja mis ei ole sama, on hiljem Astridi teistest kodudest (üks Stockholmis, teine kuskil mujal maakohas) toodud. Uhked nikerdustega kummutid ja toolid jne. Õppige mööblit tegema, moodsad disainerid.
Siin on ka väike toake, kus Astrid veel 80ndatel kirjutas, näiteks «Vennad Lõvisüdamed» on üks proua hilisemaid teoseid. Riiulitel on Astridi teoseid igas keeles, need on hiljem toodud, sest Astrid ise endale isikukultust ei teinud. Õnneks tegid seda teised.
Vaatan pärast Astridi uues keskuses üht järjekordset näitust temast, no on aga kaval nägu. Selline hea kaval, aga midagi meeldivalt nurjatut võib sellisest ilmest oodata. Okei, ma lähen nüüd loen kõik Astrid Lindgreni teosed rootsi keeles läbi. Kasutan selleks viienda generatsiooni tõlkurit-neeldurit, mis monteeritakse ajju, ja mis kogu kompoti sekundiga ära tõlgib ja ühtlasi saad hoobilt aru, milles on teksti point. You got it!
Vabandust, jälle maitsevääratus. Lindgrenil näiteks oli parem fantaasia. Paks mees, kes lendab ja elab katusel ning lahmib lihapalle sisse. See on geniaalne! Pole muud vajagi, kui väikest poissi ja koera. Kuulmiseni homme õhtul.
6 kõnekat fakti
Kui saabus Astrid Lindgreni 80. sünnipäev, palus ta endale mitte kinke teha, vaid toetust väärkasutatud lastele. Koguti kokku 4 miljonit Rootsi krooni (u 6,8 miljonit Eesti krooni).
Lindgren oli Rootsi ühiskonnas terve mõistuse hääl. Aastal 1976, kui ta pidi maksma maksu 102 protsenti, ütles ta, et ta võib maksta 90 protsenti, aga üle 100 on üle mõistuse. Kui makse ei alandatud, teatas ta, et ei vali enam sotsiaaldemokraate. Oli valimiste aasta ja esimene kord neljakümne nelja aasta jooksul ei pääsenud sotsiaaldemokraadid võimule.
Punkarid, anarhistid ja boheemlased pöördusid muredega alati Lindgreni poole. Kui Stockholmis taheti sulgeda anarhistide kohvik, toetas Lindgren kohvikut.
89-aastasena astus ta meedias natsiskinnide vastu. Lehtedes avaldati pilt, kus ta tõmbab traksist kiilakat, öeldes: «Idioodid, lõpetage see skinheadi värk!»
Kui kuningas kinkis Lindgrenile medali, küsisid ajakirjanikud talt pressikonverentsil, kas see on väga raske. Kirjanik kaalus seda hetke käes ja vastas: «Mitte eriti, umbes nagu õllepudel.»
80ndatel emigreerus eesti paar Soome, kuid nende laps jäi Eestisse, ei lubatud üle piiri. Lindgren kirjutas Gorbatovile ja laps lubati üle piiri.