Rigoletto: õukonnas küünik, kodus lüürik

Jassi Zahharov Rigolettona ja lätlanna Kristine Gailite Gilda rollis olid peaosalistena Estonia «Rigolettos» tõeliselt säravad. Foto: Harri Rospu

Juba augustis Rootsis Dalhalla festivalil esietendunud Estonia uus «Rigoletto», mis ülemöödunud reedel esimest korda ka kohaliku publiku ette jõudis, on vanamoodsalt autori- ning ajastutruu ooperilavastus. Ja seda nii heas kui ka halvas mõttes.

Neeme Kuninga lavastus üksnes illustreerib libretot. Hoidudes suurtest kontrastidest ning efektidest, puuduvad sellest peaaegu täielikult eetilised, koomilised, psühholoogilised jm aktsendid. Ning seega ka igasugune sisuline tõlgitsuslikkus.

Lavastaja ei otsi originaalmaterjaliga loovat dialoogi; ta aitab üksnes Francesco Maria Piavel ning Giuseppe Verdil üht Victor Hugo sulest pärinevat lugu muusika ja lavakunsti ühendkeeles uuesti inimesteni tuua. Ning jätab siis suuresti viimaste eneste otsustada, mida sellest arvata.

Kuningas ei ole jumal

Kuningas lausub kavalehel äratrükitud intervjuus, et «lavastaja ei ole jumal», andes sellega mõista, et esteetiline alkeemia, kus otsitud plahvatus võib kujuneda nii teadvust valgustavaks triumfiks kui ka täielikuks katastroofiks, on talle loomemeetodina olemuslikult võõras ning vastuvõetamatu.

Seega taotleb Kuningas «Rigolettos» (etteantud) sisu ja (ootuspärase) vormi võimalikult voolujoonelist kooskõla ning mõistagi saavutab selle. Nagu ta on saavutanud ka korduvalt varem. Laval ning režiis pole midagi liigset, mis võiks vaataja-kuulaja tähelepanu mingil moel teose esimesest plaanist väljapoole meelitada.

Ajastuomasele efektitaotlusele vastanduva «Rigoletto» massistseenid kannatasid koreograafilise kammitsetuse all ning lavastusliku hillitsetuse märki kandis ka värvikirev ja tundlik, ent ülimalt staatiline valgus. Enne viimast stseeni ei tulnud see vist ühelgi korral muusika ning tegevustikuga kaasa.

Samas on Kuningas selle tavapäraselt suureks mängitud ooperi sedapuhku ootamatult kammerlikku ning intiimsesse vormi surunud.

Mõeldes tagasi Neeme Kuninga ooperilavastustele peab tunnistama, et tal on kogu kombeka maitsekuse ning autoritruuduse juures õnnestunud peaaegu alati leida see suur ning meeldejääv sümbol, mis tuntud dramaturgia kas või hetkeks uude valgusesse asetab (eriti meeldis mulle kahe lühiooperi riimumapanek «Talupoja au» ning «Pajatsite» hiljutises kaksiklavastuses).

Midagi sellist on olemas ka «Rigolettos». Kui ooperi nimitegelane on originaalteksti kohaselt õukonnas kaabakast küünik ning kodus armastav lüürik, jättes paljuski vaataja otsustada, kumb ta tegelikult on, siis Kuninga lavastus näib osutavat, et Rigoletto võib olla hea ja empaatiavõimeline ka väljaspool koduseinu; et amet ning seisus ei saa ega tohi välistada inimlikkust.

Etenduse kuludes võtab Rigoletto koos narrikostüümiga seljast ka küüru, mis on Kuninga poolt suhteliselt originaalne, ent siiski ülimalt vaieldav semiootiline ratsukäik.

Sest füüsilise puude psühhologiseerimine (ehk samastamine sisemise rikutusega), olgu see kui tahes metafoorne, esindab aktuaalse tegelikkuse foonil ülimalt mustvalget ning muinasjutulikku mõtlemist. Huvitav, mida ütleks selle peale mõni puuetega inimeste kohalik katusorganisatsioon?

Uudne oli ka ooperi lõppvaatuse pooleteise sajandi jooksul väsitavaks klišeeks muutunud misanstseeni lahendus: sureva Gilda hääl tuli hoopis kusagilt ülevalt, andes ka tema tegudele ning sõnadele pisut teise mõõtme.

Solistiooper

Neeme Kuninga «Rigoletto» oli paljuski eelkõige solistiooper ning viimased vedasid ilusasti välja. Möödunud neljapäevane ettekanne, mida siinkirjutaja kuulamas käis, toimus peamiselt eestlastest komplekteeritud solistide osavõtul.

Jätkuvat kõrgvormi demonstreeriv Jassi Zahharov hoolitses selle eest, et «Rigoletto» oleks vaataja ning kuulaja jaoks eelkõige nimikangelase lugu. Tema võimas tämber ja selge diktsioon valitsesid kogu etendust. Võrreldes aastatetaguse Endla lavastusega (lavastaja Linnar Priimägi) oli Zahharovi Rigoletto sedapuhku kogu oma väärikuse ja võimukuse juures rohkem lüürik kui küünik.

Talle assisteeris lõunanaabritelt imporditud Kristine Gailite, kelle puhtad koloratuurid tegid Gildast kuulajate jaoks ingli juba ooperi esimeses vaatuses. Juhan Tralla (Hertsog) hääl, milles polnud siinkirjutaja jaoks tol õhtul õieti ei jõudu ega sära, jäi duettides ja ansamblites liiga madalaks ning vaikseks.

Väga meeldejääva rolli pakkus Mart Laur, kelle sametiselt pehme bassiga esitatud palgamõrtsukas oli vist üks heasüdamlikumaid, mida «Rigoletto» publik kunagi kuulnud.

Ooper

Giuseppe Verdi ja Francesco Maria Piave

«Rigoletto»

Dirigent Jüri Alperten

Lavastaja Neeme Kuningas

Osades Jassi Zahharov, Kristine Gailite, Juhan Tralla, Mart Laur, Helen Lokuta jt

15. novembril Estonia teatris