Kõik usuvad millessegi. Mõni kummardab Allahit, mõni raha. Mõni ütleb, et ei usu millessegi, aga ikka sülitab kolm korda üle vasaku õla, et halvast õnnest hoiduda. Ja sealjuures arvab enamik meist, et just see, millesse nemad usuvad, on ainuõige.
Uus usk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina usun paljudesse asjadesse. Eelkõige vist armastusse. Et valgus võidab ja et universumis on kõik asjad ideaalselt seatud.
Olen uskunud, et kõik inimesed väärivad mõttevabadust ja sõnaõigust ja et me kõik peaksime teadlikuks saama oma ülivõimetest, mis puutub iseenda reaalsuse loomisse. Algatasin isegi väikese kogukonna nimega Kuu Lapsed, millel tänaseks on juba pea 5000 liiget. See ühendab inimesi, kes tunnevad «liiga palju». Ühiskond tembeldab nad seepeale bipolaarseteks ja hullumeelseteks.
Teisisõnu, see on kogukond indigo- ja kristall-lastele, kes sündisid maailma just praegusel ajal, et aidata inimkonnal liikuda ühest faasist teise. Maiade andmetel liigume just praegu võimu faasist kaasloomise omasse. Ehk siis ego ja võimuahnuse asemele peaks tulema Iseenda vaimsetest võimetest teadlikuks saamine ja koos teiste inimestega teadlikult reaalsuse loomine. Koos teiste inimestega õnneliku elu loomine.
Nii ma uskusin ja usun ikka veel, aga mida aeg edasi ja mida populaarsemaks see mõtteviis saab, hakkan nägema, kuidas spirituaalsusest saab uus usk. Ja andke andeks, kui ma nüüd kedagi solvan, aga igasugune organiseeritud usk põhineb enamjaolt võimuahnusel ja hirmuvalitsusel, mis tähendab, et ta on olemuselt kuri.
Inimesed müüvad lollikestele hingehinnaga kristalle ja igasugust new-age-träni, ja kõik, kes vastuseid päriselt otsida ei viitsi, vabandavad ennast välja südamehääle või mõne õpetaja/õpetuse järgimisega.
Inimeste sees elab ka veel üks kole karvane tegelane, kelle nimi on ego. Vahel aitab see ego meil eluteel sammu kiirendada, aga enamasti vaid takistab. Tahetakse olla nii eriline, et hullutakse igast väikesest informatsioonijupist, fakte kontrollimata ja oma peaga mõtlemata.
Mul on valus vaadata, kuidas paar mu lähedast sõpra on nüüd nii vaimsed, et enam kellegagi läbi ei saa. Jahuvad midagi kõikvõimsast armastusetundest, aga on tugevad vaid teoorias. Tegelikus elus on nad justkui haiget saanud kassipojad, kes iga lähenemiskatse peale küünistavad ja sisisevad. Kui sa ei suuda leida igas olukorras midagi kasulikku ja vajalikku ja igas inimeses midagi ilusat, on sul veel pikk tee käia, arvan mina.
Üleskutsed mingil kindlal kuupäeval ja kellaajal kätest kinni hoida ja niiviisi maailma muuta on ju tegelikult naeruväärsed. Kas maailm ise pole mitte piisavalt maagiline ja eriline koht, et teda nii keeruliseks mõtelda? Ja kas ei alga maailma muutmine mitte pisiasjadest?
Naeratus ja hea sõna, üksteisest hoolimine ja üksteise austamine muudab maailma rohkem kui suured sõnad ja keerulised teooriad. «Lahkus on minu usk,» ütles dalai-laama. Lihtne.
Olgu see ka meie usk, ükskõik millesse me ka ei usuks.