Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2251969t1h7e31.jpg)
See, et eesti animatsioonist kirjutab teile välismaine autsaider, võib tunduda liigse enesekindlusena. Jah, tunnen end nagu dr Livingstone «avastamas» Victoria juga, mis sest et kohalikud on selle juba ammu avastanud.
Kõigele vaatamata äsja Tallinnas lõppenud animafilmide festival «Animated Dreams» ja kollokvium «Voodoo hing», mis olid tänavu pühendatud Nukufilmi stuudio 50. sünnipäevale andsid ka minusugustele autsaideritele suurepärase võimaluse heita pilk ühe stuudio tegemistesse ja ma pean tunnistama: see kõik avaldas sügavat muljet.
Mida ma siis nägin? Seoses minu huviga Eesti lähiajaloo vastu pakkus erilist põnevust perestroika järellainetuses sündinud «Papa Carlo teater» (1988, re Rao Heidmets) metafoorne lugu nukkudest, kes võitlevad end nukujuhi diktaadi alt vabaks ja kukutavad totalitaarse süsteemi.
Huvitav, et tagantjärele tundub, nagu osutaks isegi varasemad lastefilmid, näiteks «Aatomik ja jõmmid» (1970, Elbert Tuganov), kus kujutatakse sõjalise diktatuuri hävingut, Nõukogude okupatsiooni kukutamisele tulevikus.
Kui küsisin Nukufilmi direktorilt Arvo Nuudilt selgitust, kuidas õnnestus neil Nõukogude ajal selliseid filme teha, vastas Nuut, et üks põhjusi oli ehk Moskva kaugus kui filmide üle otsustanuks siinsed tinovnikud, poleks nii mõnigi ridade vahele peidetud sõnum läbi läinud.
Poliitikaga tegelevad ka mõned uuemad eesti nukufilmid, aga rõhuga juba praegusel ajastul. Näiteks «Hing sees» (2002, Riho Unt) põhineb Anton Hansen Tammsaare jutustusel «Elavad nukud», mis räägib poisist, kes tahab, et tema mängusõduritel oleks hing paraku, kui ta lõpuks eesmärgini jõuab, pöörduvad sõdurid tema vastu.
«Instinkti» (2003, Rao Heidmets) keskmes on utopistlik platoo, mille hävitavad inimesed ise, olles enne Looja käest asjade juhtimise üle võtnud.
Jättes kõrvale poliitika ja võttes aluseks üksnes teravmeelsuse ja visuaalse vaistu, avaldas muljet «Sõlm» (1983, Kalju Kivi), mille kangelastena tegutsevad üksnes kaks nöörijuppi. Ka «Une Instituut» (2006, Mati Kütt) on maiuspala koos oma poeetilise visiooniga Une-Matist, kes mööda maad ringi rändab ja lastele uneliiva silma puistab.
Milline on üldse klassikalise nukuanimatsiooni tulevik arvutite ajastul, küsis ka kollokvium «Voodoo hing». Ehkki viimastel aastatel on animatsioon üldiselt kolinud arvutisse, kerkis esile ka mõni klassikalist nukuanimatsiooni julgustav asjaolu. Nii olevat õhus märke, mis näitavad, et publik hakkab arvutianimatsiooni perfektsusest juba tüdinema.
Näiteks, kui meie enda «meie» all pean ma mõistagi silmas Inglismaad Aardman, juhtivaid nukufilmistuudioid kogu maailmas, pakkus oma koostööpartnerile Sonyle välja, et järgmise filmi võiks teha arvutis, vastas viimane eitavalt, avaldades soovi, et Aardman jätkaks klassikalise nukuanimatsiooniga.
Nimekas inglise animaator Barry Purves, kes pidas festivali käigus ka netipäevikut (www.barrypurves.com), tunnistas siinkirjutajale, et sündmuse mastaapsus ja sisukus avaldas talle tõsist muljet.
Barryle jätaks ka selle loo lõpusõnad, mis käivad eesti animatsiooni kohta: «... nad on nii mitmepalgelised, tulvil metafoore ja kirglikkust. Meie, inglased, oleme rohkem lihvitud, aga eesti filmid trumpavad meid üle oma hullude ideedega.»