Kirjandus-Nobel pakkus jälle üllatuse

Kas tõesti mina? Herta Müller on äsja teada saanud, et pälvis Nobeli preemia. Foto: AP/Scanpix

Täpselt 20 aastat tagasi varises Euroopas kokku kommunism. Üha enam kõneldakse kommunismi kuritegude võrdsustamisest natsismi kuritegudega.

Eile sai Nobeli kirjanduspreemia kommunistlikus Rumeenias sündinud ja sealt poliitilise tagakiusamise tõttu emigreerunud Saksa kirjanik Herta Müller, kelle looming tõukub osalt elust raudse eesriide taga.

On see kokkusattumus või mitte, teab üksnes Rootsi Akadeemia ise, kes Nobeli preemiat välja annab ja keda on mitmel puhul süüdistatud poliitiliste motiivide eelistamises puhtkirjanduslikele väärtustele.

Tõsi, Rumeenia švaabi saksakeelsest kogukonnast pärit 56-aastase Mülleri puhul, kes «luule kontsentreerituse ja proosa siirusega kujutab allaheidetute elu», nagu on kirjas Nobeli komitee ametlikus teates, tõstetakse esile ka tema isikupärast, isegi unikaalset stiili, millega kirjanik ei väljenda mitte ainult poliitilise dissidendina elamise kogemust, vaid laiemalt ka rahvusest tulenevat kodutust omaenese sünnimaal ja koguni perekonnas.

Kellele üllatus, kellele mitte

Mülleri võit tuli paljudele, isegi suurele osale sakslastele, väikese üllatusena – alles paari aasta eest oli Nobeli preemia pälvinud austerlanna Elfriede Jelinek, kes esindab samuti saksakeelset kultuuriruumi. Samas hindasid Inglise kihlveokontorid vahetult enne eilset kõige paremaks just Mülleri võimalusi.

Saksa ajakirjandus tervitas Mülleri võitu eile vaimustusega, märkides siiski, et keskmise saksa lugeja jaoks on ta veel suhteliselt vähe tuntud. Mis sest, et on pälvinud rea olulisi Saksa kirjandusauhindu.

Ka Mülleri viimane, kriitikutelt väga kõrge hinnangu saanud romaan «Atemschaukel» («Hingetõmbekiik»), mis räägib Rumeenia sakslaste elust Nõukogude sunnitöölaagrites, ilmus alles hiljaaegu, kuid on juba järgmisel nädalal Frankfurdi raamatumessil välja kuulutatava Saksa suure kirjandusauhinna (Deutscher Literaturpreis) peamiste pretendentide seas. Seda teost on jõutud Saksamaal nimetada olulisimaks sel teemal kirjutatud romaaniks pärast Solženitsõni «Gulagi arhipelaagi».

Sealsed kriitikud peavad Müllerit «poeetiliseks realistiks», kes tahab murda vaikuse ja tuua mahavaikitu päevavalgele. Ta olevat autor, kes ei suuda unustada Nõukogude totalitaarse diktatuuri tingimustes kogetut, kuigi Lääne-Euroopa intellektuaalid näeksid seda teemat sootuks pehmemas valguses.

Eesti keelde tõlkimata

Eesti keelde pole Mülleri teoseid tõlgitud – ka inglise keeles on kättesaadav kõigest neli, prantsuse keeles kolm teost, kõige rohkem, kümmekond, aga rootsi, veidi vähem soome keeles –, ent kirjanikul on olnud kokkupuuteid siinsete literaatidega.

Viivi Luik tunneb Müllerit ka isiklikult – tutvus sõlmus kirjaniku soomendaja Raija Jänicke vahendusel.

«Tegemist on kahtlemata huvitava autoriga,» kinnitab Luik. «Need jutud, mida ta rääkis oma elust Ceauşescu diktatuuririigis, olid palju hullemad kui need, mis ta kirja pannud on. Minu meelest võinuks ta viimase välja panna ka kirjutamisel.»

Tuli Mülleri võit talle üllatusena? «Väike üllatus oli see küll, mõeldes, kui palju on temast suuremaid ja teenekamaid kirjanikke, keda Nobeli auhinnaga pole pärjatud,» vastab ta.

Teenekas tõlkija Mati Sirkel, kes tunneb Mülleri loomingut kaude, märgib, et kirjaniku isiklikust elukogemusest ammutatud lüürilis-assotsiatiivsel proosal võiks olla oma lugejaskond ka Eestis.

Tähelepanuväärne on Herta Mülleri elulooline taust. Ta on sündinud ja elanud Rumeenia švaabi saksakeelses kogukonnas. Tema isa teenis Waffen SSis ja ema, nagu paljud teisedki Rumeenia sakslased, tegi läbi sunnitöölaagri NSV Liidus.

Poliitilise tagakiusamise ohvriks sattus Müller juba Timişoara ülikoolis õppides – kirjandusliku rühmituse Aktionsgruppe Banat liikmena nõudis ta sõnavabadust ja kritiseeris avalikult diktaator Nicolae Ceauşescut. Mõistagi keeldus ta ka koostööst Rumeenia salapolitsei Securitatega – väidetavalt kuulus selle võrgustikku koguni 700 000 inimest.

Mülleri debüütteos, jutukogumik «Niederungen», mis käsitles elu ühes Rumeenia saksakeelses külas, ilmus 1982. aastal tsenseeritult ja autor toimetas selle käsikirja salaja Saksamaale, kus see kaks aastat hiljem terviklikult ka publitseeriti.

Rumeeniast lahkus Müller lõplikult 1987. aastal.

Kirjaniku tuntumate teoste hulka kuuluvad ka romaanid «Der Fuchs war damals schon der Jäger» (1992), «Herztier» (1994) ja «Heute wär ich mir lieber nicht begegnet» (1997), mis kõik kirjeldavad kommunistliku Rumeenia igapäevaelu.

KOMMENTAARID

Maimu Berg
kirjanik

Rumeenia sakslasena on Herta Mülleril olnud kirjutamiseks teravad teemad ja elukogemus totalitaarsest režiimist. Tema puhul mängib kaasa ühelt poolt saksa kirjanduskultuur, teiselt poolt – ja see vist on määrav – teatud rumeenia müstilisus. Ma muidugi ei pea silmas Dracula-lugusid, aga novellides, mida olen lugenud, oli seda müstilist poeesiat tunda küll.

Tunnen Müllerit ka isiklikult põgusalt, korra käis ta isegi Tallinnas. Goethe instituudis on tulnud isegi jutuks, et võiksin teda tõlkida. Huvitav, et mu saksa sõpradest pole siiani keegi veel märganud soovitada teda tõlkida.

------------------

Ave Mattheus
Tallinna
Ülikooli lektor

Paistab, et sakslastele endilegi tuli Mülleri Nobeli-auhind üllatusena. Sel ajal, mil mina Saksamaal olin (1992–2003) ja saksa uuemat kirjandust lugesin, oli Müller tõtt-öelda veel perifeerne autor. Põhjus on sakslastes, kes kogu aeg on oodanud suurt saksa romaani ja tegelnud rohkem omaenda traumadega.

Mülleri lugemine nõuab keskendumist. Saksamaal pole tema raamatuid just palju müüdud. Ta on pälvinud küll mitu auhinda ja teda saab lugeda juba 24 keeles, aga tükk aega oli ta ikkagi sisserändajana n-ö teise klassi sakslane. Just lugesin, et ta viimast romaani «Atemschaukel» («Hingetõmbekiik») peetakse tõeliseks meistriteoseks. On tähele pandud, kuidas ta välise tegelikkuse kalgi kirjelduse seob siseilma lüürilis-assotsiatiivsega. «Keelevõimas autor,» nagu tema kohta öeldakse.

Muide, ta on ka suur eksperimenteerija luules. Ta eksabikaasa Ri­chard Wagner, kellega ta koos 1987 Saksamaale siirdus, on samuti kirjanik.

Nobeli võitjad

•    2009 – Herta Müller (Saksamaa)

•    2008 – Jean-Marie Gustave

Le Clézio (Prantsusmaa)

•    2007 – Doris Lessing

(Suurbritannia)

•    2006 – Orhan Pamuk (Türgi)

•    2005 – Harold Pinter

(Suurbritannia)

•    2004 – Elfriede Jelinek (Austria)

•    2003 – J. M. Coetzee (LAV)

•    2002 – Imre Kertész (Ungari)

•    2001 – V. S. Naipaul

(Suurbritannia)

•    2000 – Gao Xingjian

(Prantsusmaa)

•    1999 – Günter Grass (Saksamaa)

•    1998 – José Saramago (Portugal)

•    1997 – Dario Fo (Itaalia)

•    1996 – Wislawa Szymborska (Poola)

•    1995 – Seamus Heaney (Iirimaa)