Selline oli paljude hüüatus, kui 6. oktoobri hilisõhtul kuulutati Londoni Guildhallis välja, et ingliskeelse maailma ihaldatuima, Bookeri kirjandusauhinna koos 50 000 naelsterlingiga (845 000 krooni) on võitnud Hilary Mantel romaani «Wolf Hall» eest.
Iirlastest esivanematega Mantel on pärit Põhja-Inglismaalt. Ta on saanud katoliikliku kasvatuse, ent tunnistab, et pööras juba varakult religioonile selja. See tõi kaasa süütunde ja sügava vajaduse pidevaks sisemiseks enesevaatluseks. Nii tema taju ümbritseva suhtes kui ka jutustamisoskus on imetlusväärsed. Tema must huumor on aga kohati nii sünge, et mõjub õõvastavalt.
Mantel on avaldanud kümme romaani ja oma lühikese eluloo. Tal on suur austajaskond. Kihlvedusid tema Bookeri-võidu peale sõlmiti enam kui kunagi varem – vaatamata sellistele tugevatele konkurentidele nagu J.M. Coetzee, A.S. Byatt ja Sarah Waters.
«Wolf Hall» on mitmeski mõttes uuenduslik ajalooline romaan. Selle sündmused leiavad aset Henry VIII ajal. Kuningale on esmatähtis saada meessoost järglane. Vastasel korral võib riigis vallanduda kodusõda. Et aga abielluda Anne Boleyniga, tuleb kõigepealt tühistada abielu Aragoni Catherine’iga. Paavst on kuninga vastu. Kuninga peamiseks nõustajaks saab Thomas Cromwell.
Tekstis on makro- ja mikroajalugu huvitavalt põimunud. Mantel annab põneva pildi 16. sajandist, mil inimese elu on ohtlik ja jääb tihti lühikeseks. Õnnelik on see, kes elab meie mõistes keskeani. Elu on nii lühike, et enamasti ei saa seda vanavanematega jagada. Isiklikud kaotused, mis meie mõistes on lausa tragöödiad, vallandavad aga energia ja tegutsemisiha.
Tuntud tegelaskujusid uutmoodi interpreteerides on Mantel äärmiselt peen psühholoog. Ta teab väga hästi, et ajalugu armastaval inglasel hakkab kujunema pilt Tudorite ajastust juba enne kümnendat eluaastat. Ja oma lugejat ta ei alahinda.
Inglased on kindlad, et võitnud raamatust saab aasta parim jõulukink. Ameerika kriitikud on aga juba kurtnud, et tekst on liiga keeruline, nüansse liiga palju.
Mäletan mõne aasta eest aset leidnud kohtumiselt, et Mantelit tegi veidi nõutuks see, et võõrkeeltesse pole teda kuigi palju tõlgitud. Just oli ilmunud tema menuromaan «Beyond Black» (2005), mille pealkiri pakub tõlkimiseks õige mitu varianti.
Selle sündmustik leiab aset aastatuhandevahetuse ringis. Peategelaseks on musta maagiat harrastav ekstsentrikust Alison Hart, kelle värvikas välimus varjab võikaid läbielamisi. Naise alalisteks saatjateks on need, keda me ei näe. Need, kes meid ei jäta.
Teose võlu peitub nn mitmekordse peegelduse efektiga keelekasutuses. See aga võib tõlkimisel kaotsi minna. Paljude kirjastajate arvates olla aga romaan lihtsalt vastuvõetamatult sünge.