Miro maastikud laiuvad Kumus

Joan Miró oma Palma de Mallorca ateljees. Foto: Corbis/Scanpix

Selle nimel, et saaks Kumu suurimas näitusesaalis vaadata ehtsat Mirod, on arvukad institutsioonid pingutanud terve aasta.

Üle kahe miljoni maksnud väljapaneku näol jõuab ka meieni kurikuulus «blockbuster», laiadele rahvahulkadele suunatud näituseformaat, mille ümber peab kogu planeedi kunstimaailm tapvat sõnasõda.

Blockbusterisse on sisse kirjutatud diskrimineerimine ja ebavõrdsus, sest kuulsate kunstiklassikute esindusnäituste koletu maksumus teeb nad kättesaamatuks paljude maade ja muuseumide jaoks. Sellise formaadi vastu sõdivad sageli ka kunstnikud, kes näeksid meelsamini seda, et raha kulutataks elava kunsti toetamiseks.

Samal ajal nõuab ülemaailmne turismiäri häälekalt blockbustereid ja ka publik kaldub eelistama võimalust kohtuda maailmanimedega oma kodus.

Vaibumatu mänguhimu

Hispaanias tegutsevast kahest suurest Miro fondist presenteerib kunstnikku siin Pilar i Joan Miro a Mallorca Foundation. Äraseletatult tähendab see krüptogramm Miro ja tema abikaasa Pilar Juncosa poolt 1981. aastal Palma de Mallorca linnavõimudele üle antud suuremat kogust Miro loomingut, mis on valminud alates 1956. aastast.

Sellega pandi alus Hispaania suuruselt teisele Miro fondile. Linnal oli annetuses oma osa mängida, kuivõrd Miro elas Teise maailmasõja lõpust kuni oma surmani 1983 peamiselt Mallorcal, oma ema kodusaarel.

Fond kasvas ja 1986 projekteeris Hispaania nimekaim arhitekt Rafael Moneo, meilegi tuttava Stockholmi Moderna Museeti hoone autor, Mallorcale ka spetsiaalse hoonekompleksi, kus Miro teosed enesele kodu leidsid. Kuid ka modernistliku arhitektuuriga silma paistev Kumu on sobiv keskkond Mirole, ühele viiest Hispaania 20. sajandi maailmanimega kunstnikust.

Mirol on see eelis, et ka kõige kunstikaugemal inimesel on hõlbus ta loomingule läheneda. Eriti mõnusaks peetakse hilisemate ajajärkude Mirod, kes muutus pärast Teist ilmasõda säravaks ja helgeks, maailma poolt hellitatud geeniuseks.

Hea komme seob Miro klassikalist loominguperioodi poeesia ja heade mõtetega. Kuigi kunstiajalugu on rohkem kinni varasemas Miros, näitab USA kuulus kunstifilosoof Danto üles head eeskuju, tunnustades Mirod tema elurõõmsa esitustava eest.

Samuti armastavad kriitikud rääkida Miro kujundite zooloogilisest ekstravagantsusest. Miro pildil näeb tavaliselt parajat tohuvabohu ja seal on kujundeid, mis ei meenuta liha ega kala, inimest ega amööbi.

Kindlasti pole selline mänguhimuline kunst kohandatud eluvõitluste käsitluseks, ent paljud on kinkinud oma armastuse Mirole just selle põhjendusega, et ta esitab asju, mis meenutavad säravat kala troopilisest merest, lilleaedades ringisebivaid putukaid või inimest, kelle kehavormid tuletavad lustakalt meelde genitaale.

Danto võrdleb Mirod suure komöödianäitlejaga, kelle monoloogis kõlab tavapärane repliik oma peatsest surmast. Õudukate ja tapalugude varjus üleskasvanud põlvkonnad ei tarvitse teada, et hedonismi pühitsev meeleolu polnud sugugi võõras ka sürrealismile, mille rüpest kerkis Miro täht 1920–1930ndatel hämarasse taevasse.

Kosmos ja naine

Miro kunsti lähtekohad on kosmoses, Kataloonia maastikes ja selle maa naiste kehavormides. Sürrealiste motiveerisid teatavasti uute toredate kujundite otsingutel erootilised fantaasiad, ent nad töötasid need nagu Mirogi tänu oma maniakaalsetele konspiratsiooniteooriatele äratundmatuseni ümber.

Üks tüüpilisemaid Miro kunstile omistatud tunnuseid on lapselikkus ja tõenäoliselt puutub vaataja selle diagnoosiga kokku ka Kumus. Lapselikkus on pigem küll vaataja silmades ja peaks Miro piltide ees asenduma tõdemusega, et kunstniku kujundite tõlgenduseks on võimalusi lõputult.

Kõik Miro lemmikkujundid, mille juurde ta kogu elu jooksul tagasi tuleb, on tuletised sellistest väge täis sümbolitest nagu päike, tähed, kuu, lind, naine ja madu. Kõik nad on tähtsad tegijad nii okultismis kui ka iidsetes maagilistes riitustes.

Miro pole kunagi varjanud, et tema kunsti alused on kinni primitiivses pinnases. Miroga on hõlbus siduda Katalooniat oma anarhismi, unistavate poeetide ohtruse ja karmiilmelise loodusega. Öeldaksegi, et kui Picasso kuulus parasjagu sinna, kus ta viibis, siis Miro koht oli Pariisi ja Kataloonia vahelise trajektoori punktis x.

Sõja lõppedes taandus Miro laadist selle varasem sürrealistlik hämarus ja puisus. Miro uut, elegantset ja värviküllast lõunamaist stiili vajati sõjajärgses maailmas enesetunde parandamiseks hädasti ja mitmesse maailmajakku sigines Miro suuri pannoosid. Mirol lasti dekoreerida ka UNESCO peamaja Pariisis, millest tuli üks sõjajärgse modernismi näidisetalone.

Kümme pilti korraga

Muide, Miro ei teinud kunagi saladust sellest, kuidas ta maalib. Tavaliselt töötas ta mitme, võimalik et kuni kümne töö kallal korraga. Algul

valitses alateadvus ja teadmatus – kunstnik lasi liikuda käel, hoides pea tühjana. Tulemuseks olid mingid jooned, täpid ja kujundid.

Järgnevalt lasi Miro oma töödel pikalt seista, kuni ta mõne pooljuhuslikult üles leidis. Kui töö teda ka siis üllatada suutis, vormistas ta oma pildi lõplikult ära. Alateadvuse asemel võttis koha sisse kogenud proff, kes tegi pildi aega raiskamata ja kõiki kompositsiooni ning rütmi vajadusi silmas pidades valmis.

Kui keegi soovib mõtiskleda Miro paljuräägitud poeedikalduvuste üle, soovitaks motiive, mis käsitlevad naist, päikest ja lindu, võrrelda sellistega, mis õieti midagi ei kujuta. Tõesti, kumb võiks mõjuda luulelisemalt?

Kunstinäitus

Joan Miro

«Joan Miró maastikud»

Kuni 9. märtsini Kumus