Püha Tõnu ja vaimutu aja tondid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Taavi Eelmaa filmis «Püha Tõnu kiusamine».

FOTO: Kaarel Nurk

Veiko Õunpuu on väga sümpaatne režissöör. Võtab sõna looja õiguse eest teha puhast kunsti. Vaevab südant neoliberaalse riigi sotsiaalsüsteemi ahtuse pärast. On erudeeritud. Osutab kõikelahendava mõistuse ajastul vajadusele hinge eest hoolt kanda.




Õunpuu uus film viib ent vaataja teadvusetagustesse sügavikesse. Ekraanil ei ole mitte inimene ja teised inimesed, vaid inimene ja kurjad vaimud. Omapäraselt väljapeetud stilistilistest laenudest tiine film algab kui Lynchi kanooniline «Sinine samet», kus tühermaalt leitud inimihuliige viib kangelase hämarasse fantasmide maailma.

Edasi ei saa mõistuseinimene enam palju aru. Põllupealses uusvillas elava yuppie-Tõnu (Taavi Eelmaa) rebenevad kalgid suhted sõprade, naise, armukese, tööelu ja hoolimatusest tulvil ühiskonnaga tuuakse vaatajani peategelase kummituslike maaniate kaudu. Midagi ei selgine ega harmoniseeru. Filmi lõpp näikse pakkuvat hoopis tribuuti Buñueli ja Dali «Kuldsele ajastule» – suhetealase segaduse ja sade-soodomliku perverssuse arhetüübile filmikunstis.

Austus kujutluste vastu


Siiski ei tähenda vaimudega tegelemine tingimata veidrat esoteerikat või eesti filmis nii armastatud hobuse unenägu. Sügav ja austav tähelepanu kujutluste vastu täidab kogu inimajalugu. Lugematud õpetused kirjeldavad, kui keskne roll oli poeetilisel kujutlusel kreeka eelsokraatilises ja hellenistlikus ajavaimus.

Ohtudest ja hirmudest kubisevas keskaja maailmas oli vaimset stabiilsust ja tasakaalukust kindlustavatel ettekujutustel veelgi olulisem roll. Toonast traditsioonist kinnihoidmist, individualismi allutamist solidaarsusele, predestinatsiooniusku ning maisest seksist ja varajagamisest lahutatud vaimsetele naudingutele rajatud kurtuaasset armastust peetakse tänapäeval lolluseks. Ometi kõnelevad need ajast, kus kõiges prevaleeris vaimse tasakaalu püüdlus.

Vaime ja uskumusi primitiivide asjaks pidanud Marx eksis. Suutmatus kujutlusliku dimensioonita toime tulla saadab ka uusaega hällist peale. Kujutlused kummitasid empiirika taga juba Hume’il. Valgustuse vastu seisis valgustuse enda vahenditega Vico, kuulutades, et ratsionaalsus lõhub ühiskonnas luuleliselt saavutatud ühtsuse ja terviklikkuse.

Kant üritas veel kujutlusi mõistusest lahus hoida. Romantismiajal nõuavad aga fantaasiat tagasi kõik. Luuletajad alates Blake’ist, keda «Püha Tõnus» tsiteerib Rain Tolk. Ja teoreetikud. Schillerist Nietzscheni hoogustub igatsus antiiksete luulude järele. Matthew Arnold nutab taga loovat lapsemeelsust, T. S. Eliot igatseb asjastuvasse maailma veel John Donne’il olemas olnud kujutluslikku arukust. 20. sajandil esindavad kujutlusefilosoofiat Heidegger, Sartre, Lacan, Žižek jt.

Just kujutluselumm andvat inimesele ja maailmale väljajoonistuse ja toimivuse. Elades individualistlikult, industriaalselt ja kiirelt ning mitte kogukondlikult ja aeglaselt, allume vaid ühele kujutlusele teiste suretamise arvel. Meie igapäevatoiminguidki ei kannusta mingi kõigutamatu ratsionaalsus, vaid ulmad töö- ja eraelu üllast harmoonilisest sihipärasusest.

Žižek usub fantaasiatesse koguni sedavõrd, et väidab: «Küberruumi juures ei ole šokeeriv mitte see, et varem oli olemas tõeline reaalsus, mis nüüd on asendunud virtuaalsega, vaid et virtuaalse kaudu saame me teadlikuks, et tõelist reaalsust polegi olemas olnud. Kas ei näita küberseksi levik, et reaalset seksi polegi. Nii küber- kui reaalne partner annab meile lihtsalt pinna, millelt käiku lasta oma fantaasiad.»

Sellest, kui oluline on toita ja hoida fantaasiaid, räägib uusaja kirjandusklassika alates hiljuti Sarkozy halvakspanu pealt loorbereid lõiganud madam de la Fayette’i «Printsess de Cleves’ist» kuni Kundera ja Pelevinini. Teema on esil Hitchcocki «Vertigos» ja Haneke «Klaveriõpetajas», samuti Lynchi filmides ja elus. Viimasest allikast on kõvasti ammutanud Lynchi meditatiivse seansi Eestissegi importinud «Püha Tõnu» peategijad, kes mediteerivat isegi.

Mõõdupuuks efektiivsus


Tänapäeva elukorraldus ja -rütm ei pööra aga vaimsele dimensioonile erilist tähelepanu. Ökonoomne efektiivsus on sageli ainus mõõdupuu. Raivo Vare õpetas hiljaaegu, et inimesed peaksid olema valmis sagedasti oma elutegevust ümber korraldama ja töökohta vahetama. Oluline on seega vaid tasu, palk. Muud tööga seonduvad suhted ja töö mõttekus ise võivad üleöö anakronismiks osutuda. Niisugune vaimutu instrumentaalsus täidab lõviosa meie elust.

Emotsionaalse kindluse otsinguil pole inimesel praegu palju valida. Nii kristlikud kui külakogukonnad on lagunenud. Ehk on inimesel siiski veel armastav partner ja kokkuhoidev pere. Kuid iha ja õhu müügist toituv kapitalism tahab needki sfäärid õõnestada. Rasvaimu ostab ikka enam see, kes inimsuhetega mängib ja partnerite turul pidevalt saamahimus on.

Mainitud ebakindlusest võrsuvadki tondid, kes Tõnu vaevavad. Vaimse pidemeta teaduslik-tehnilisele efektiivsusele rajatud maailm röövib inimeselt sisemise kooskõla. Atomiseerib ta lõhestatud tükkideks, nagu seda Õunpuu filmi kõrval illustreerivad veel nt Ellis, Amis ja Houellebecq jmt. Tagasihoidlikus groteskivõtmes algav film välistab kulmineerudes populistliku haaravuse. Tegu on valusa looga, mille stilistika on ometi südamega disainitud ja lummav.

Film pakub hulga väikeseid, kuid veenvaid episoode ehedatest heidikutest kuni Harri Kõrvitsa ja Taavi Teplenkovi mängitud tõeliste eesti jobude, Hendrik Toompere näitleja ja Tiina Tauraite heitunud naiseni. Väga head on filmi muusika, kunstniku- ja operaatoritöö. Jaanihommikute lusti «Püha Tõnu» pakkuma ei hakka. Kuid paistab, et Eesti on saanud endale isikupärase arthouse-lavastaja, kel on, mida öelda, ja kes oskab öelda.

Uus film kinolevis
«Püha Tõnu kiusamine»

Režissöör ja stsenarist Veiko Õunpuu. Operaator Mart Taniel. Kunstnikud Markku Pätilä ja Jaagup Roomet. Helilooja Ülo Krigul
Eesti-Rootsi-Soome 2009
Alates 10. oktoobrist Tallinna ja Tartu kinos Cinamon
---------------------------------------------------

ARVAMUS
Kristiina Davidjants

filmitegija

Veiko Õunpuu filmist on raske kirjutada, sest problemaatiline on mitmel tasandil nii film ise kui ka meie publiku üldine retseptsioon, mis ootab igast uuest linateosest eesti kino lunastust. Filmitegijana olen nüüdseks mitu head aastat kadestanud Veiko üsna ebaeestilikku julgust läheneda filmile kui elust suuremale vaatemängule, tõelist kinematograafilist grandeur'i, mis on teinud paljud kolleegid-klassikud suureks. «Püha Tõnu» puhul rõhutatakse seda, et tegemist on autorifilmiga, kuigi kui mõned juhtumid välja arvata, on olematu filmitööstusega Eestis tegelikult iga film autorifilm. Lähenedes aga autorifilmi žanrile kui kunstile, siis kõrgemas liigas mängides tuleks arvestada sellega, et teadliku vaataja nõudmised on sel puhul keskmisest suuremad ning siis tahaks näha ka rohkem autorit ja vähem tema mõjutajaid.

Tagasi üles