«Püha Tõnu kiusamine» – siin- ja teispoolsuse lõksus

Eliit piduhoos. Foto: Kaarel Nurk

Filmi «Püha Tõnu kiusamine» reklaamtreileri alguskaader on paljutõotav. Mees juhatatakse liuväljale, kelner tritsutab piruetikaari tehes ta ümber, kõik see toimub valges hämus elik siis Dante pimenevas metsas (filmi moto).

Liuväli toob meelevaldselt pähe Kurosawa Dostojevski-nägemuse. Meelevaldselt ses mõttes, et paljuke tänapäeva vaatajaist ikka seda rohkem kui poo­lesaja aasta tagust filmi teab.

Samas üldsegi mitte meelevaldselt, sest Dostojevskit võib Veiko Õunpuu kiusatusfilmi puhul meenutada küll. (Et asi liuväljaga selge oleks: Kurosawa olulisimaid muudatusi oli «Idioodi» tegevuse viimine suvest talve, vastlakarneval liuväljal, mispuhul olen teinekord hajameelselt mõelnud: huvitav, miks kirjanik selle romaani lõppredaktsioonist välja jättis…)

Jätkakem treileriga. Plaanivahetus, lähivõttes Taavi Eelmaa, filmi peategelane. Järgmine kaader. Nüüd peaks ootuspäraselt näidatama, kellega ta kohtub, milliseid seoseid-vastuolusid-kirgi tal kellegagi sõlmub. Et mis filmis juhtuma hakkab, kes kellele pasunasse tahab anda. Ükskõik, ülekantud või ka otseses mõttes.

Kuigi järgnevas kaadris hakkavadki jooksma teiste osatäitjate nimed, näeme pildis ikka ainult sedasama peategelast, lihtsalt teisest vaatepunktist. See teeb ettevaatlikuks. Kui kunstis eneses on ootuspärale liigne vastamine liiast, siis treileris, kus iga kaader hinnas, on asi saati teisiti: enamasti kraabitakse sinna kõik vähegi intrigeeriv-vaadatav kokku, ja kui vaadatavat pole, siis pole ka vaatajal üldjuhul kinno asja.

Muidugi, Õunpuu kiusamise-film pole lihtlabane lektüür. «Püha Tõnu kiusamine» räägib siinpoolsusest ja teispoolsusest. Neile kahele osutavad kohe filmi avakaadrid. Ühelt poolt matuseliste karavan, nii või teisiti mõtted teispoolsel, mis lahkunut nüüd ees ootab. Ning teiselt poolt meie ajalik siinpoolsus vana autoloksu näol, mis matuselistest mööda kimab, vastu teda ootavale tulevikule.

Miks ei vasta tulemus siiski loodetule? Põhjusi võib olla mitu.

Vahest jagatakse siin- ja sealpoolsuse diskursuste kõrval liialt palju igat sorti muid veksleid? Küll viiteid Tarkovskile (must koer ennekõike) või Jarmuschi «Surnud mehele» (blondeeritud Rain Tolk William Blake’i nimetamas, finaali jõgi). Muidugi, kõike ei pea liialt tõsiselt võtma: ei aiadiskursust (www.aiadiskursus.ee furgoon), vahest ka «Das goldene Zeitalteri» vabamüürliku sirkli sõrmusega Meistrit viimase messialiku kuulutusega sodiaagi kollapsist.

Või ei jõua lavastaja taotlus kõiges vaatajani, on vääriti tõlgitsetav? Et pole seda konkreetsust, mida aiadiskursuse furgoon tegelikult reklaamis? Näiteks Evald Aaviku usumees, kes pole Jumala kohalolu enam ammu tajunud. Kes see ämblikuna mööda seina üles sibav papp tegelikult on (nagu Eelmaa ju küsibki): jumalasulane – või hoopis Saatanast?

See, et filmis rehmab kahtlane papp käega peategelase poole, originaalis peletas kurivaimu eemale aga Martin Luther, ei muuda kuidagi asja, pahupidisus pole Õunpuul üldsegi välistatud, pigem vastupidi.

Samas on kiriku-episoodis tõstatatud küsimused ilmselt filmi intrigeerivaimad ja produktiivseimad. Mis meid ootab? Karistus? (Siin on põhjust ka Dostojevskit meenutada: Jumalata maailm, kus sellest tulenevalt on tegelased sunnitud ise end karistama.) Või ikkagi tasu? Kus meie head kavatsused saavad kenasti kinni makstud.

Kes on peategelasest tehasedirektor Tõnu? Tavaline kaupmees tavalise kaupmehe hingega, nagu papp arvab? Hea inimene, nagu kohe filmi alul teada antakse? Ainult et jota suu läbi, viimane võib aga vabalt olla just enesehaletsuse selles faasis, kus kõik peale ta enese head on. Suisa ingel, teab Hendrik Toompere lavastaja lisada. Aga midagi võiks ju mehele, kelle naist ta parajasti kabistab, öelda, miks mitte toda meest siis viisakalt ingliks tituleerida.

Ja muidugi, kas sõltub ses siinpoolses maailmas midagi ka Tõnust enesest, olgu ta siis kes tahes?

Miks ei vasta tulemus siiski loodetule? Põhjusi on ilmselt mitu, kuid olulisemast olen juba korra varemalt kirjutanud. Filmi pealkiri oli küll teine, ka lavastaja nimi oli teine, aga ülejäänu üpriski sarnane.

Jutt käis Andrei Zvjagintsevist ja tema «Pagendusest». Zvjagintsev oli samuti Veneetsias pärjatud, «Tagasitulek» triumfeeris seal võimsalt, tõmmati paralleele ühe teise Andreiga, Tarkovskiga. Teha seesuguses situatsioonis midagi, mis kuidagi vastaks neile kõrgendatud ootustele, on psüholoogiliselt enam kui keerukas, vaata et võimatugi.

Nii on tegelikult ka Õunpuu uue filmiga. «Sügisballi» edust seatud lõksu asemel seostaksin «Püha Tõnu» hinnangu hoopis võimalike järgnevate töödega. Siis on näha, mida andis, mida võttis, mida õpetas, millest aitas vabaneda äsja ekraanile jõudnud lugu selle autoril.