Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2263881t1h86ed.jpg)
Eldar Rjazanovi kultusfilmi järg jääb 30 aasta tagusele originaalile igas mõttes alla.
Filmi «Saatuse iroonia: lugu läheb edasi» esimesel siinsel seansil oli palju noori. Pärast lõppu saalist lahkudes jagasid nad häälekalt oma muljeid. Kõige sagedamini kõlas sõna «Naljakas!».
Muidugi, naljakas! Naera või kõht kõveraks! Purjus mendid ja mitte vähem kaine näärivana koos joobnud Snegurotkaga. (Viimase kahe kuu jooksul on see juba kolmas vene film, milles Mihhail Jefremov kehastab napsi armastavat näitlejat-luuserit. Ta mängib geniaalselt, aga kaua võib?) Või purjus soomlane miilitsa «ahvipuuris»... (Kes siis muu kui Ville Haapasalo vene jahi ja kalapüügi kõrval tutvus ta nüüd ka rahvusliku aastavahetuse eripäradega.)
Hiiglaslik kogus rooga
Siiski on see kõik üksnes garneeringuks pearoale, mida serveerib hiiglaslikus koguses Venemaal tuli see välja 1000 koopiaga aastavahetuse lauale «Öise...» ja «Päevase vahtkonna» reissöör Timur Bekmambetov. Siin ei tööta enam too Tapajevi ja Petka anekdootidest tuttav naljanumber «Kui ei meeldi ära söö!».
Sest «Saatuse iroonia: lugu läheb edasi» paisati kinolevisse «suveräänse demokraatia» põhimõtte järgi valimistel on küll mingid konkurendid silmapetteks olemas, aga valida pole ikkagi kellegi seast. Nii et hääleta aga Ühtse Venemaa ehk «Saatuse iroonia» jätku poolt!
Siiski, arvata võib, et seda filmi oleks mindud vaatama niisamagi. Ikka on ju huvitav võrrelda vastset lapsukest Eldar Rjazanovi kultusliku filmiga, mis püsib tänini Venemaa telekanalite aastavahetuse programmides.
30 aastat hiljem
Venemaa filmikriitika hindas Bekmambetovi vaaritatud rooga Rjazanovi ühe peategelase fraasiga: «Milline jälkus on see teie kala tarrendis!» Ja üldse mitte sellepärast, et film oleks lootusetult halb: seda on võimalik vaadata küll! Lihtsalt see jääb Rjazanovi originaalile igas mõttes alla.
Kui Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi kirjutatud komöödias oli purjus Lukaini lend Moskvast Leningradi täiesti usutav ja edasine meenutas heasüdamlikku jõulumuinasjuttu, millesse vaataja usub sellepärast, et tahab uskuda, siis Bekmambetovi ja tema stsenaristi Aleksei Slapovski sepitsetud intriig on kunstlik.
Lukaini poeg Kostja (Konstantin Habenski) lendab onu Paa (Aleksandr irvindt) õhutusel Peterburi, et kohtuda naisega, kellesse oli kunagi armunud tema isa. Juba esimeses stseenis (saunas, mõistagi nagu originaalis) ei jää silma mitte ainult see, et 30 aastaga on huumori tase katastroofiliselt langenud.
Kui toona oli huumor peen, verbaalne, alltekstiga, siis praegu jäme ja peamiselt situatsiooniline.
Märkad sedagi, et veteran irvindt on uue põlvkonna ühest paremast näitlejast Habenskist hoopis meisterlikum. Tema igas estis, igas intonatsioonis sisaldub rikkalik teine plaan, Habenski... noh, on küll veetlev, aga... Nadja korteris mängib ta purjus inimest nii ülepakutult, nagu esitaks vene uusrikka firmapeol järjekordset sketi.
Filmi peasüee on sama mis Rjazanovil. Noorem Lukain armub silmapilk Nadja tütresse, kelle nimi on samuti Nadja (Jelizaveta Bojarskaja). Viimasel on peigmees olemas, mobiilsidefirma väga hõivatud juht Irakli (no on ikka nimi vaesekesel!), kes toob oma eraelu töökohustuste altarile.
Kõik oleks veel enam-vähem, kui kaadrisse ei ilmuks Lukain-vanem (ikka Andrei Mjagkov) ja Nadja-vanem (ikka Barbara Brõlska) Ippolit (ikka Juri Jakovlev) on seevastu jätkuvasti veenev.
Ei, ärge mõelge midagi halba, Brõlska on veel väga elegantne, aga ikkagi kunagised kangelased näevad kustunud välja. Kui Mjagkov esitab sotsrealistliku paatosega monoloogi sellest, kui õnnelik ta vaatamata kõigele on, hakkab ebamugav lihtsalt, võlts on!
Jelizaveta Bojarskaja on väga ilus võib ennustada, et peagi tõukab ta Anastassija Zavorotnjuki uusvene filmi peamise staari troonilt , aga... esiteks, mängida pole tal vähemalt selles filmis küll midagi. Välguta ainult silmi ja näita iseloomu! Teiseks ta ei ole lüüriline kangelanna, pigem vamp-naine.
Filmi kõige elavam ja kirkam kuju on Sergei Bezrukovi kehastatud Irakli. Lõpuks ei saa ma aru sellest, miks peab Nadja eelistama «jänkukest» Kostjat «prints» Iraklile. (Miks on üks «jänkuke», aga teine «prints», ma siinkohal ei avalda te ju ei pea nagunii vastu ja lähete seda ikkagi ise vaatama.)
Kas sellepärast, et Habenskit armastavad kõik, aga Bezru-kovist sai pärast komaarset Jessenini-seriaali villand? Aga see pole ju argument!
«Saatuse iroonia» järje peategelased ei tundu mitte iseäralikult armsate veidrike, vaid kartmatute idiootidena. Kuid ka sellised vajavad ju armastust!
Uus film
«Saatuse iroonia: lugu läheb edasi»
Reissöör Timur Bekmambetov
Venemaa 2007
Eesti kinolevis alates 28. detsembrist