Johannes Saare kuraatoriprojekt «Halb nali» kunstihoone steriilsete seinte vahel on mäng läbi pisarate. Saar ei tegele modernistlikus võtmes väärtushinnangute fetieerimisega. Postmodernistlikult lähenedes kasutab ta väärtushinnanguid järjepidevalt kõiges kaheldes.
Kunstisotsioloogist kuraatorina võttis ta autorite valiku aluseks antropoloogilise uurimuse võtted, tekitades konflikti kaugel Samuel Huntingtoni «Tsivilisatsioonide kokkupõrke» süsteemidest. Sellises kontseptuaalses nihestatuses Saare projekt tööle hakkabki. Publiku väikestes peades, mis suudaksid loogilise analüüsi käigus midagi järeldada. Ükski järeldus pole seejuures tõene ega väär. Heast huumorist saab igaüks omamoodi aru.
Kõikehõlmav poliitiline globaalsus koosnebki ebakangelastest, kes neid «teenindavate» ühiskonna «orjade» kulul halba nalja viskavad. Seetõttu tuleb selliseid näitusi rohkem korraldada, et me asjade seisule üldse pihta saaksime.
Bourdieu või pragmatism
Altruistist ja filantroobist maailmaparandajaks ja -päästjaks osutub videoga «Vetelpäästja» Jüri Ojaver. Lahtise haua juures pikksilmaga uppunuid oodates päästab ta voogudesse elu jätnuid. Märkamatult avastab Ojaveri tegelaskuju, et on tõusnud parimaks vetelpäästjaks hauakaevajatest matusetalitajate seas.
Võib tsiteerida Charles Baudelaire´i, Pierre Bourdieu´d või toetuda Walter Benjamini tekstidele, tõlgendamine jääb vaataja mõttemaneeridesse ja arusaamadesse maailmas toimuvast. Pigem peaks toimuvat jälgima küünilise pragmatismiga.
Näitus sobib alltekstiks Ivan Krõlovi valmidele, mida ei saagi tõlkida, neid peab lihtsalt mõistma. Igaüks oma intelligentsuse astmelt. Erinevalt antiikmütoloogiast ei kasva tarkus välja korraga Zeusi peast, nagu juhtus tarkusejumalanna Athenaga. Tarkus kujuneb samm-sammult kõige irratsionaalsemast algest. See alge on inspireerinud ka kunstnikke näitusel.
Parimate «naljadega» manipuleerijaks jääb Marko Mäetamm, tuntud sadistlik-satanistlik-nekrofiilse teatri formaadis esitatud teostega, kus peegeldub kõikehõlmav reaalsus, mida me argielus ei taha tunnistada.
Ansipi kriitika keelatud
Zlatko Kopljar reisib ümber maakera, austades kohalolekuga võimu institutsionaalseid ideoloogiakeskusi Taevase Rahu väljakul, Inglise parlamendis, Brüsseli peakortereis jne. Tekib paralleel idasaksa kunstniku Anselm Kieferi projektiga, kus ta Saksa ajaloo süngetele lõikudele apelleerides seisis 1969. aastal sõdurimundris, käsi hitlerlikus tervituspoosis Lääne-Euroopa rahvarohkeis paigus ning lasi end fotografeerida.
Ajaloo õudusi meenutades püüdis ta leida tõrjutu teadvustamisest oma rahvale psüühilist abi. Ajaloolise mälu aspektist tegi temagi päris head halba nalja.
Saare eesmärk oli demonstreerida kohatuid käitumismudeleid, et äratada vaatajat nende kohmetukstegevates pilkudes, mis on jäiselt juurdunud konventsioonidesse. Jätkusuutliku programmi ja näituse retseptsioonina võiks Saar kokku panna järgmise väljapaneku sellest, kas publik läks tõsikindlalt teemaga kaasa.
Halb nali on aga see, kuidas viimaste uudiste põhjal keeldus üks kunstihoones korraldatava näituse kuraator tulevasel väljapanekul eksponeerimast Urmo Rausi installatsiooni «Vabaduse keemia», mis puudutas valikuvabaduse küsimust totalitaarses süsteemis kommunistidest keemikute Jüri Kuke ja Andrus Ansipi näitel. Põhjus: peaministrit pole soovitav kritiseerida, see mõjuks halvasti Eesti mainele.
Juhtum ei puuduta Saare väljapanekut, kuid tekitab seoseid meie ajastu maailmavaadetest ja poliitilisest korrektsusest.
Näitus
«Halb nali»
Kuraator: Johannes Saar
Kunstnikud: Nathalie Djurberg (Rootsi), Peter Finnemore (Wales), Ivars Gravlejs (Läti), Tsui Kuang-Yu (Taiwan), Marko Mäetamm (Eesti), Jüri Ojaver (Eesti) jpt
Tallinna Kunstihoones 6. jaanuarini