Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2267315t1h1c08.jpg)
Andres Puustusmaa «1814» jaguneb kaheks väga umbkaudu seotud filmiks. Esimest võib tinglikult nimetada «Tsarskoje Selo olme ja kombed» ja sellest võinuks tulla pooldokumentaalne-poolmänguline jutustus toonasest epohhist ja inimestest, elustunud illustratsioon telekanali Viasat History vaimus.
Paraku on siin kaks aga: esiteks, ajalooga on filmis «1814» käidud ümber väga vabalt (mängufilmis on see siiski täiesti lubatav), ja teiseks, materjali rohkus, mille sisse filmi autorid sõna otseses mõttes on ära uppunud.
Näib, et alguses kavatseti teha seriaali, siis aga hakati pead murdma selle üle, kuidas ikkagi see kõik 100 minuti ekraaniaja sisse suruda. Materjali kutsuti monteerima isegi väljapaistev reissöör Dmitri Meshijev, aga ka tema pole issand jumal!
Nagu kivi uppuja kaelas
Teine film on verine thriller, mille käigus lõikab salapärane mõrtsukas kõri läbi vähemalt kolmel neiul ja ühel voorimehel.
See, et analoogsed juhtumid tõepoolest 19. sajandi alguse Tsarskoje Selos aset leidsid, on teada-tuntud fakt.
Kõrilõikaja nime võite leida Pukini naljaluuletusest «Zautra s svetkoi groevoju...» (1816), ainult et, palun, ärge pistke oma nina Pukini teostesse enne, kui olete filmi ära näinud jätate end ilma lõbust lahendada saladus, mis selletagi on maskeeritud üsna hooletult.
Filmi aluseks on teatavasti stsenaarium. Kui film on hea, ei mõtle me stsenaristile. Kui film on halb, hakkame otsima vigu dramaturgias.
Stsenarist Dmitri Miropolski on väitnud, nagu oleks ta filmi «1814» kirjutades läbi hekseldanud tont teab kui palju allikaid. Lubage temaga mitte nõustuda. Tulemuse järgi otsustades uuris ta läbi, ja sedagi üsna lohakalt, Juri Tõnjanovi ajaloolised romaanid «Kühlja» ja «Pukin» ning pookis saadud informatsiooni mehaaniliselt Tsarskoje Selo kõrilõikaja juhtumi külge.
Näitleja kui päästerõngas
Sealjuures pole stsenaristile olnud jõukohane luua pinget ja veenvaid karaktereid. Tõele au andes filmis pole ka ühtki selgepiirilist ja loogilise lahenduseni viidud konflikti. Kriminaalne liin on kobav, ohvrilt röövitud kulduur, mis mõrvari paljastab, ilmub välja liiga hilja ega jõua piisavalt mõjule pääseda.
Tsarskoje Selo professoreid mängivad suurepärased näitlejad, aga hoidku jumal, kui vähe on neil mängida.
Näitlejaansambel on harvaesinev, personaalse sarmiga täidetakse ka ilmetult väljajoonistatud tegelaskujud. Geniaalne Bogdan Stupka lütseumi direktori Malinovskina, kütkestav Aleksandr Lõkov professor Kunitsõnina, Juri Itskov ähvardava Araktejevina...
Alampolkovnik Frolovist, kellest saab pärast Malinovski surma lütseumi direktor, maalib stsenaarium erakordselt juhmi ja rumala pildi: ta oleks justkui segu Turgenevi «Mumuu» prouast ja Saltõkov-Stedrini «Ühe linna ajaloo» linnaülemast Ugrjum-Burtejevist.
Aga Aleksei Guskov on suutnud ka sellisesse tegelaskujusse elu sisse puhuda. Sergei Garma on nagu ikka saladuslik ja Natalja Surkova mängib lõbusalt ja julgelt vürstinna Volkonskajat.
Andres Puustusmaa ise kehastab pedandist professorit von Gauenschildi. Selle üle, milline on Puustumaa reissöörikäekiri, on «1814» põhjal raske otsustada, aga näitlejana on ta hea. Sobib hästi ansamblisse.
«1814st» oleks võinud välja tulla kõige kaasakiskuvam kasvatuslik film. Kerglaste aadlipoiste, kellest sai hiljem Venemaa uhkus, mehistumise lugu. Lütseumi esimene lend oli ju fantastiline vähemalt pooled 30 lõpetajast läksid ajalukku. Muidugi, Pukin jättis teised varju, tema on «meie kõik», aga ka kantsler Gortakov, admiral Matjukin, dekabristid Küchelbecker ja Putin, Literaturnaja Gazata asutaja Delvig...
Kahjuks osutub kõige ilmetumaks ja ebaveenvamaks just Pukin (Stass Belozerov). Esiteks on ta liiga pikk, teiseks ei meenuta üldse Pukinit, aga kolmandaks pole isiksus. Seevastu heasüdamlik ja naiivne paksuke Delvig (Aleksandr Bõkovski), kirglik Küchelbecker (Ivan Martõnov), veidi upsakas, aga üldiselt hingeline vürst Gortakov (Stepan Balakin) on peaaegu et ületamatud.
Igale oma!
Kui ajalukku tagasi minna, siis kõrilõikaja püüti kinni ilma lütseumikasvandike osaluseta. Ju viirastus filmi autoritele, et ilma kriminaalse süeeta ei pälvi nende teos tähelepanu sihtgrupilt neilt, kel vanust 1418.
Film on tõepoolest kaasakiskuv. Ilmselt võtavad gümnasistid ja Tallinna Ülikooli vene filoloogia tudengid selle vastu hurraaga. Need aga, kes teavad vene kirjandusest rohkem, kas või Tartu filoloogid, peavad peenikest naeru. Igale oma!
Uus kinolevi film
«1814»
Reissöör Andres Puustusmaa
Venemaa 2007
Eesti kinolevis alates 11. jaanuarist