Pühendunute teater selles päris ruumis

Kogujavennad Collyerid: Langley (Tanel Ingi, vasakul) ja Homer (Janek Vadi). Foto: Jaanus Laagriküll

Kui teatrid tahavad ihu- ja hingehädasid tekitavates olukordades ja aegadel publikule ka tegelikult kuidagi toeks olla ning neid enda küljes ja sees hoida, siis tasub just Ugala moodi käituda ehk võtta repertuaari pigem sissepoole suunatud meele kokkupanek, mitte lõkerdav meele lahutamine. Veel värske Ugala juhtkonna otsus «Kogujad» ikkagi mängukavva võtta oli õige otsus.

Loomulikult ei piisa aga ainult «õigest» materjalist ja ajastamisest. Lavastuse kõnetavus sõltub paljuski kontseptsioonist. Lotassi näidend, õigemini lavastaja Taago Tubina videotutvustus Ugala kodulehel tekitab ootuse üsnagi kummalisest tõestisündinud põnevusloost.

Keskkonnateatri vaimus

Möödunud sajandi esimesel poolel Ameerikas elanud vennad Collyerid said kuulsaks tänu endi äralõikamisele ühiskonnast. Pärast isa ja ema surma jäid nad kolmekorruselisse majja kahekesi elama. Pole teada, mis põhjusel, aga vennad alustasid haiglast kogumist. Kui nad pärast paarikümneaastast erakuelu seal, ilma vee ja elektrita majas, äärmiselt traagiliselt surid, veeti majast välja sadu tonne asju, mida oleks nende suhtes ebaõiglane nimetada prügiks.

Siiski ei keskendu lavastus jäätmete kogumise ja käitlemise erutavatele probleemidele. Tegelikult ei tõusnud isegi Lotassi pigem raadioteatrisse sobiv näidend primaarseks.

Lavastuse rõhuasetustest hakkasid kooruma (või selekteeriti välja üleliigsete kinnimüürimise teel) hoopis paradoksaalsused – tuleb koguda väärtusetut, et kogeda väärtuslikku; tuleb mäletada, et saaks unustada; tuleb olla eraldatud, et saaks koos olla, tuleb täita tühi ruum, et saaks vaba olla jne. Viies need olukorrad ja teod mentaalsele tasandile ja mõeldes neil teemadel kas koos (teatris) või omaette, jõuame olulisimani siin ilmas...

Kuidas teatrit vastavasse keskkonda sobitada või kuidas keskkond lavastuse osaks vormistada, küsitakse ka «Kogujates». Tubin on keskkonnateatriteadliku lavastajana koos kunstnik Peeter Ora ja valguskunstnik Villu Konradiga Viljandi vanas lennukitehases küllaltki teatraalselt moodustanud «neljanda seina», tänu millele võib vaataja end üsnagi nähtamatuna tunda.

Ja see mitte-teatrimaja tunne on vajalik, kuna olulised mõtted jõuavad segamatult vaatajale kohale. Nagu jõuab foto sisu paremini kohale, kui see on mustvalge.

Päris ja «päris»

Vastandused leiavad aset ka metatasandil. Esimeses vaatuses näeme tühja ruumi, kus vennad Collyerid nii teos kui sõnas teatraalselt ja ülevoolavalt oma vabatahtlikku vangistust alustavad. Nii ruum kui ka Tanel Ingi ja Janek Vadi midagi varjav, isegi saladuslik mäng loovad tunde, et kõik on veel ees. Nii minul teatris kui kunagi vendadel Ameerikas.

Teises vaatuses näeme aga vaimselt ja füüsiliselt deformeerunud vendi kola täis majas ehk lavaruum on juba täidetud. Siiski võib lavakujunduses märgata teatud probleemi.

Kui esimene vaatus möödus keskkonnateatri põhimõtteid puhtamalt eksponeerides (üldse oli oluline etenduskohta saabumine ja maja üldine asukoht linnas) ehk n-ö päris ruum ja mänguruum olid rohkem partnerid, siis teise vaatuse «väga-palju-kola»-kujundus lõhkus selle «päris»-kujutluse, tuues sisse kujunduse ammustest suurte lavade lastelavastustest.

Kuigi ajad ja ruumid muutusid, said Tanel Ingi ja Janek Vadi neis ja nendega hakkama kontseptsioonile truuks jäädes. Mõlemad mõjusid usaldusväärsena ja nagu öeldakse, kui oled kümme aastat teatris töötanud (nagu Ingi), hakkab meisterlikkus ilmnema.
«Kogujad» etendub Viljandi lennukitehases 14., 15. ja 16. oktoobril.

Uuslavastus
Lotta Lotass «Kogujad»
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin. Kunstnik Peeter Ora. Valguskunstnik Villu Konrad
Osades Tanel Ingi ja Janek Vadi
Ugala teatri ja MTÜ Kultuuritsehh esietendus Viljandi lennukitehases 8. oktoobril