Tulevikuutoopia külm ja julm möödumine

Meelis Rämmeld ja Epp Eespäev aktsioonis. Foto: Marina Puškar

Jäähalli jõudes ei seleta silmad alguses midagi. Pime on. Siis hakkavad seletama. On näha, et ühel tribüünitriibul istuvad inimesed, paljudel kapuutsid peas. Külm on. Kuskil tilguvad torud.

Enamik toole on vett täis tilkunud. Raske on istuda, ilma et taguots läbi ei vettiks. Jäähall aga laguneb mõnuga. Nagu jätkuna Polygonteatri eelmisele räpivormis lavastusele «Hapnik» mängib nurgas vaikselt legendaarne briti räpp-plaat eelmise sajandi lõpust, Tricky «Pre-Millennium Tension».

Et siis Polygonteatri teine noore vene filmirežissööri ja näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi näidendi lavastus. Selle aasta alguses toodi rahva ette «Hapnik», mis rääkis kahe noore inimese, suurlinna ja väikelinna Saša armumisest, hapnikuvaestest oludest tänapäeva ühiskonnas ja kümnest käsust.

Laguneva jäähalli külmus ja julmus sobivad «Tulevik on möödas» etendustele suurepäraselt. Jäähall/linnahallgi on kui tähendusest tühjaks jooksnud monument utoopilisele projektile. Kuid ootustele mittevastavalt on lavastuses utoopiat oluliselt vähem. Või siiski. Tegu on personaalsete utoopiatega, mitte kollektiivsetega.

Lavastaja Tamur Tohver on võtnud oma lavastuses kaks Võrõpajevi teksti «Uned» ja «Valentini päev» ning need siis üheks kokku pannud.

Polygonteater jätkab vaese teatri karmi liini. Jäähalli pimeduse läbistab üks muutuva kiirega prožektorituli, mis näitab teed kaugelt esinemisareenile kõndivatele näitlejatele. Tullakse eikuskilt. Ainsateks kujundus­elementideks on must laud ja must kast, millest esimese peal saab viina võtta ja teise seest saab riideid võtta.

«Uned» on esitatud monoloogi vormis, põhijutustajaks naine (Epp Eespäev), kes räägib oma metafüüsiliste teemapüstitustega unedest à la Armastus, Vabadus, Lunastus jne. Teisi monolooge esitavad tegelased unenägudest, kes projitseerivad end naise unenägudesse otse põrgust, kuhu on nad läkitanud heroiin.

Heroiin kui omamoodi naudinguutoopia, mis lõpeb küllalt kiiresti ja vastikul moel. Õhustik on morbiidselt kammerlik ja monoloogid sugestiivsed. Näitlejate liikumine mõõdetud ja cool. Veetilgad kukuvad laest nagu väikesed metronoomid.

Äkki toimub lavastuses nihe. Abstraktne ja publikule monoloogidena esitatud vorm asendub tontliku armukolmnurgaga Valentinist, Valentinast ja Katjast. Valentina (Epp Eespäev) ja Katja (Piret Simson) on kaks ebategeliku olekuga vanainimest, kes teineteist vihkavad ja mõistavad, et nende tulevik on möödas. Nende tulevik, mõlema armastatu, müstilistel asjaoludel surnud Valentin (Meelis Rämmeld) käib neil külas... On see hallutsinatsioon, mälestus või läkitus põrgust?

Ajad on segi pööratud ja meie ees hargneb lugu armastusest, pettusest, kättemaksust, hüsteeriast ja utoopiast. Kolme inimese isiklikust ja läbikukkunud utoopiast.

Väga kurb ja kohati ka koomiline näitemäng, mis pakub nii lihtsat loojälgimis- ja äratundmislusti või -õõva kui ka küllaga interpreteerimisvõimalusi sümbolismi huvilistele.
«Tulevik on möödas» etendub viimast korda täna ja reedel.

Uuslavastus
«Tulevik on möödas»
Ivan Võrõpajevi näidendite «Uned» ja «Valentini päev» põhjal
Lavastaja Tamur Tohver
Osades Epp Eespäev, Piret Simson, Meelis Rämmeld, Elina Pähklimägi ja Päär Pärenson
Polygonteatri esietendus Tallinna linnahalli jäähallis 28. septembril