Ita Everi talent jääb hiilgavalt varjatuks

Guido Kangur ja Ita Ever Ingomar Vihmari värskes lavastuses «Hiilgav!».

FOTO: Teet Malsroos

uuslavastus


Peter Quilter «Hiilgav!»


Lavastaja Ingomar Vihmar


Osades: Ita Ever, Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Britta Vahur, Maria Klenskaja.


Esietendus 3. oktoobril


Eesti Draamateatris

Näidendi pealkiri «Hiilgav!» annaks vastukajajale justkui kiiduakordid ette. Võimalus näha armastatud näitlejat Ita Everit ekstsentrilise ameerika daami, «unikaalse» lauluhäälega Florence Foster Jenkinsi (1868 – 1944) rollis garanteerib draamateatrile täissaalid. Partnerid ümbritsevad Everit liigutava südamlikkusega. Nõustun peategelase repliigiga: «Näitlejad on igal juhul hea seltskond.» Ometi ei ole see piisav, et tekiks sisesund püsti seistes aplodeerida. Ehkki ma ei kahtle publiku siiruses, kes 10. oktoobri etendusel Ita Everit selle žestiga tänas.



Tundub, et Peter Quilteri näitemäng, autori sõnul «tahtlikult kirjutatud 1940.–1950. stiilis», Ingomar Vihmari küllap autoritruus tõlgenduses, ei paku heale seltskonnale laval andeväärilisi loovaid impulsse. Vihmari töös võib tajuda suutmatust või tahtmatust «kodustada» neid lavatekste, mis pole talle olemuslikult hingelähedased. Minu vaatamismuljes pole ei Simoni «Päikesepoisid» ega Quilteri «Hiilgav!» orgaaniliselt Vihmari materjalid ning mõlemal juhul jääb tal vajaka ka näitejuhivõimetest.



Nõnda näemegi üheplaanilist naiivset komöödiat, milles puudub lavastajasõnum praegusaega ja teravdatud kõrvalpilk. Lihtne oleks ju vastu väita, et ainult nii saabki seda lugu teha. Ent ajastul, mil müüakse end hoopis rafineeritumalt ja samas totramalt, vääriksid madam Jenkinsi menu ja enesehinnangu paradoksid peent distantsi. Meie aja «superstaaride» krooni(ka)lises tulvas näib Florence Foster Jenkins ilmsüütu kullatolmuse inglina.



Ita Ever oma ehedas dramaatilisuses on peene irooniameelega näitleja, kes kindlasti ei peidaks vürtsikamat suhet tegelaskujusse. Ega välistaks samas ka soojemaid toone. Ent lavastus jätab Everi hooletusse. Õukond mängib kuninganna suureks, kuninganna ise aga liigub õukonna keskel ebaleva tagasihoidlikkusega, otsekui oleks läbivaks ülesandeks jumala pärast mitte etendada primadonnat!



Tuleb välja, et Kivirähki–Karusoo «Vombatit» vaadates saab Ita Everi näitlejamastaabist märksa sügavamat aimu kui «Hiilgava!» publikuna. Võiks arvata, et kodu hoidva, vorsti praadiva ja oma suveräänseid mälestusi ning unustamisi kaitsva (vana)ema Linda roll on sootuks napimate võimalustega, ometi näeme aga just seal loetava saatusega inimest.



Maitseka karikeerituse ja siiruse sulamiga sekundeerivad Everile «Hiilgava!» naisosalised Ülle Kaljuste ja Maria Klenskaja. Britta Vahur mehhiklanna Maria osas lööb eelkõige välise lopsakusega.



Lavastust hoiavad koos ning temporütme ja varjundikülla­semaid suhtumisi määravad aga meesnäitlejad, kumbki omas helistikus. Guido Kanguri lavaelu vana kooli elegants ja ülevoolav ajastustiilsus teevad läbikukkunud näitleja St Clairi rollist võluva seltskonnahinge. Nukra teise plaani loob Kangur hetkil, mil tegelaskuju keep-smiling mureneb.



Jan Uuspõld vahendab klaverimängija Cosme rolli minimalistlikult, tema osalahendus pääseb kõige ligemale intelligentsele distantsitunnetusele.



Lavastuslikult ja kujunduslikult absoluutselt abitu ja ebaesteetilisena mõjub kulminatsioon Carnegie Hallis. Siiski päästab finaali Cosme monoloog, mida Jan Uuspõld esitab nõnda veenva empaatia ja kõrvalpilguga, et tekib tundmus: kogu madam Jenkinsi lugu võinukski kõlada Cosme isikupärase jutustusena...


Tagasi üles